Mu kodu juures pargib üks ahv koguaeg peatumise keelu märgi all terve päeva. Ma ei näe turvaliselt peateele, kas auto tuleb. Õnnetus, mis ootab juhtumist. MuPo ei tee muidugi midagi, isegi kui helistad.

Kaubanduskeskuse invaliidikohtadest ärme üldse räägi. Seal avanev vaatepilt lubab küll arvata, et rahas õnn ei peitu, sest rikastel on ikka jõhkrad terviseprobleemid kõigil.

Autojuhte ei pea hellitama, vaid karistama

Sestap tundubki kohatu rääkida Tallinnas autojuhtidele paremate teede ja kiiremate liikumisviiside arendamisest.

Mis kuradi tunnelid ja ümbersõidud, Reidi tee-Šmeidi tee. Kellele? Nendele rahvasportlastele, kes linnavahel driftivad ja grillkanadele, kelle ilusalongi ees olev kõnnitee võrdub X6 parkimiskohaga?

Trahvid, piirangud ja liikluse piiramine – see on lahendus!

Olete juba närvis? Tore.

Sest pange see kõik nüüd jalgratturite konteksti. Iga jumala kord, kui meie portaal või keegi teine kirjutab, et jalgratturite elu linnas ja maanteel on ohus, rattateid ja liikumisvõimalusi tuleks arendada ja parendada, hakkab samasugune laul peale nii laivis kui kommentaariumis.

Need keskealised kileviinerid, kes maanteel kolmekesi kõrvuti sõidavad! Üks hipster sõitis mulle Kalamajas kõnniteel täiega selga! Need raisad ju arvavad, et neil on ülekäigurajal õigus, üks pani mulle esitiiba sisse, nahh! Ja nüüd on need elektritõuksid ka veel, varsti saab keegi surma!

Teeme otsuseid teatud grupi halvima osa pealt

Kui enamik (ehk siis autojuhid) soovivad võtta liiklejate hulga halvima osa ning hakata otsuseid tegema ja arenguid kujundama nende pealt, siis alustame äkki autojuhtidest? Rohkem trahve, piiranguid ja paigalseisu kõigile, mitte ainult troppidele. Tropp autojuht on muuseas palju ohtlikum kui loll rattur.

Väga vist ei taha, eks? Seega, ma väga palun, kui räägitakse rattakultuuri arendamisest ja toetamisest, kujutage ette ema, kellel on rattatoolis laps või perekonda, kes läheb kontserdile rattaga, mitte autoga.

Kujutage keskealist tervisesportlast, kes sõidab täpselt nii, nagu on talle ja teistele kõige ohutum – vahepeal sõiduteel, vahepeal kõnniteel ja on valinud mitte 50selt surra südamerasvumisse.

Mõelge tuhandetele normaalsetele ratturitele, nagu autojuhtide puhul eeldatakse, et kõik ei ole roolijoodikutest mõrtsukad.