Uudis

Tarmo Tähepõld: Kas sina tunned seda inimest, kes talvel su autos olla ei oska?

Meile tuntud ühiskonnakorraldus püsib peamiselt terve mõistuse, kirjutamata reeglite ning (kahjulike) mõnuainete najal. Oleme ühel nõul, et üksteist ei ole ilus maha lüüa, vanainimesi ja väikseid lapsi me pikali ei lükka ja lollus pole uhkuse asi. Seda, kas pitsa peale ananass sobib, peame veel ühiskonnana selgeks rääkima.

See on nagu tipu peal asetsev püramiid. Kitsas osas on alustõed, mis hakkavad laienema eri teemadele ja olukordadele. Kuskil seal keskel asubki kivikamakas nimega “kuidas käituda teise inimese autos talvel?”

Koostasime ühe persona, näidisinimese, kes eksib kõikide reeglite, terve mõistuse ja ära-ole-loll printsiibi vastu. Kas tunned temas ära natuke ennast? Palju õnne, sulle anti just võimalus kasvada paremaks inimeseks!

Raputada tuleb vähemalt kolm korda

Lubad ta peale võtta, sest ilm on tatine ja elate samas kandis. Mis siis, et ühesuunaliste tänavate ja teeremontide rägastik on otsekui Dante Alighieri kujutatud põrgu vestibüül ja su kodutee pikeneb tunni võrra – “abandon all hope, ye who enter here.”

Ta sulgeb vihmavarju, istub autosse ja raputab. Mõnuga. Kohe rohkem kui kolm korda, nagu on õpetatud.

Soputab mõnuga, nagu varblane veelombis, nii et vett lendab ka armatuurlauale. Pühib varrukatelt lörtsisodi ka maha. “Uhh, küll ikka sajab, hea, et mul vihmavari kaasas oli …”

Lumi on okei, see sulab ära

Seal ta rõõmsalt jälle kalpsab, ilmselt on albumitäie esimese lume pilte Facebooki laadinud ja laigid käes. Veeretab lumepalli ja viskab selle kõkutades vastu autot. Tänks, tõenäosus, et kõnniteelt kraabitud lumesodis ei ole kive või koerasitta, on olematu.

Ja seal ta siis räntsatabki su autosse, saabaste ümber lumekamakad, nagu oleks räätsad jalga unustanud. “Oih, näed, natuke lund tuli autosse. See sulab õnneks ära kohe, sul on siin hea soe!”

Lumi autos ei kao müstiliselt läbi ussiaugu paralleeluniversumisse.

Natuke? Tartu Maraton ostaks selle sinult ära ja paneks külmhoonesse hoiule, et hiljem Harimäe tõusule vedada.

Ja sulab muidugi. Veeks, kui füüsikatund on ununenud. Koos teise poolega sellest koerasitast, mis sa mu auto pihta viskasid.

Mahub küll, kui jõuga lükata

Jess, firma talvepäevad Otepääl ja sinu autosse tuleb SEE inimene. Miks mul oli nii suurt autot vaja?! Lapsed võiks jalgsi käia või veel parem, Tallinna ühistranspordiga. Kasvataks iseloomu.

Laste kelgud ununesid ka maha tõstmata, enda ja veel mõne kolleegi nädalavahetuse varustus on juba peal. Sügisel autosse unustatud kartulikotti pole peale esimesi öökülmi enam mõtet välja tõsta ka, seega pagasiruum on piiratud.

“Tee tagant lahti, ma panen suusad sisse!” Alateadvuses sa tead, et kohe järgnevad pisarad, aga ei jõua sekkuda. Nagu unenäos, kus mõistus on vahe nagu kirurgi nuga, aga keha ei tööta. Suusakepp, tera eespool, läheneb mööda laepolstrit… “Ei lähe miskipärast, ma lükkan kõvemini….!”

“Kuule, ära mossita, see auk on ju laes ja nii pisike. Kes see ikka lakke vaatab. Oh, ma ei jõua ära oodata, et saaks juba suusarajale!”

Lõhn on, aga noorte kehade vallatus kuhu jääb?

Samad talvepäevad. Peale piinlikuks kujunenud saunaõhtut tehakse järgmisel päeval veel üks suusaring ja siis tagasi kodupoole. Tema suusad pakid sa targu ise autosse. Kõik teised on taibanud spordiriided autosõidu omade vastu vahetada, aga tema …

Milline idüll. Tagasisõit seisab alles ees. Kui see koer ka veel kaasa tuleks…

“Oh, mõnus oli. Varbad veits külmetavad ainult, lasen natuke soojeneda.” Suusasaapad tulevad jalast ja auravad villased sokid toetatakse ventikaava ette. Odööride mastaapsemaks distributsiooniks. Suusabaas ja tantsupidu, nagu Uno Laht oleks öelnud.

Klassi parim rebimises ja tõukamises

Uksetihendid on õigeaegselt kuivatatud ja külmumiskaitsega kaetud. Auto disainer oli kahjuks hispaanlane ja joonistas katuse ja ukse vahele sellise veerenni, kus saaks puukoorest laevukesi sõidutada. Õhtul sulas, öösel külmetas ja hommikuks on uksed kinni jäätunud.

Teda see ei sega. Link pihku ja rebima. Projekti lootusetust adumata tirib ta veel ja veel ja veel. Saatjaks sinu seespool kostuvad hääletud karjed ja katsed mõista anda, et sa proovid seestpoolt lükata.

Tema kohkunud nägu, kui ta seal seisab, link käes, pakub vaid hetkelist rahuldust. “Selle saab vist tagasi kruvida, eks?” lootusrikka küsimuse peale sa vaid ohkad. Kõrvulukustava paugatusega kinnilöödud uks ei pane silmagi pilgutama.

Õppimisvõime on olemas, mõtlemise oma veel mitte

Võtsid end lõpuks kokku ja ütlesid talle, et lumi võiks saabaste küljest õue jääda, auto läheb niiskeks ja muidu on ka kole. Nägid, et tuli läks põlema küll ja vist on keegi isegi kodus. Edulugu!

Ta läheneb autole, vaatab oma saapaid, naeratab mõistvalt ja hakkab neid vastu auto ust puhtaks taguma. Kõvemini ja kõvemini, sest lumiste saabastega autosse ei istuta! Uks on küll mõlkis, aga vähemalt auto kuiv, eks.

Auto on kodu minimudel

Sellist inimest ei ole olemas, vähemalt ma loodan nii. Aga need ja veel mitmed muud tegevused ei tule lakke vahtides meelde vaid ikka päris elust.

Kui sa ei tea, mis täpselt on lubatud ja mis mitte, siis spikker on lihtne – käitu autos nii nagu teise inimese kodus. Mudaste saabastega sa elutuppa ei roni, vastu tapeeti jalgu puhtaks ei tao, vihmavari jääb võimalusel trepikotta.

Sinu jaoks võib auto olla suvaline karp, aga paljude jaoks natuke olulisem asi. Austa teist inimest ja tema vara. Elementaarne viisakus.

Märksõnad: , , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.