September. Pidu on läbi nii lastel kui ka lastevanematel. Avastad ühel ilusal pärastlõunal ukse tagant mingid lapsed, kompsud seljas ja võrk mullaste produktidega näpus. Kaasas üleandmis-vastuvõtmis akt, kus kirjas, et siin on kaks ühikut teie isiklikke lapsi, kenasti hoitud ja maapiima peal kosunud.
Küll on poisid suvega ikka pikkust visanud, on ikka minu omad või? Aga ega tagasi maale ka ei saada, ikka omad ja armsad ju.
Ja hakkabki pihta. Lapsed ebamõistlikult vara üles, puder, mida juba väga vana rahvas pidas kõige olulisemaks toidukorraks, ette ja rõõmus mask endale pähe: “Noh, kas pole mitte vahva, et kool jälle algas ja sõbrad, no küll ma tahaks ise hoopis minna kooli ja… juhhei!” Tegelikult ei taha, pekstes ka mitte.