Uudis

Tarmo Tähepõld: leidsin kaks geniaalset Instagrami lehte, aga kas see ongi kõik?

Ma olen vana. Mitte otseselt passi järgi ega ka hingelt, aga võttes näiteks Geeniuse kollektiivi keskmise, siis asun ikka pigem hallpeade leeris. Sellega ma vabandangi fakti, et ma ei ole jätkuvalt Instagramist aru saanud, eriti just tööalases mõttes. See, kas keegi postitab sõprade ja sugulaste rõõmuks oma laste- ja toidupildid Facebooki või Instasse, on tõesti puhtalt eelistuste küsimus.

Mul on seal konto (@starfild) ja ma isegi postitan sinna aeg-ajalt autopilte. Nagu ka sajad tuhanded (miljonid?) teised autofännid ja enamik neist on palju paremad kui minu omad. Ma teen jätkuvalt iga päev selle rakenduse lahti ja kui väljun, siis on veits ärakasutatud tunne. Aega kulus palju, aga mis ma sealt sain?

Facebookist saab vähemalt sedagi teada, kui palju lolle meie seas elab või paremal juhul lingi mõnele heale artiklile, Instast ei sedagi. Aga no pagan, midagi peab seal ju olema, miks muidu kõik seal on?

Pildid on ilusad, väga ilusad ja mega ilusad, aga peale 10 minutit pöidlatööd, on need lõpuks kõik ikkagi pildid, tapeet. Seal ei ole piisavalt lugu, infot või haaravat sisu. Miks? Kes? Kuidas? Midagigi! Story’dest ärme üldse räägigi, see rong sõitku minu poolest edasi. Swipe, swipe, swipe… nagu Tinderis igavleks.

Aga ma nüüd tean, et sellest vanurite probleemist, kes ei ole veel Orkutistki üle saanud, on võimalik läbi naksata ja vähemalt kaks Instagrami kontot on seda teinud. Soovitan tungivalt kõigile minusugustele!

Drivenation

Esimene neist on tuntud briti autoajakirjanike Andrew Frankeli ja Dan Prosseri loodud Drivenation. Nad täitsid teadlikult selle tühimiku, mille nimeks on Instagrami autoajakirjandus. Mitte lihtsalt palju ilusaid pilte, vaid ka sisu. Lahendus on võrdlemisi geniaalne, aga ma kujutan ka ette kui keeruline teha.

Põhimõtteliselt on nad võtnud Twitteri-laadse lahenduse ja piiranud ennast ära umbes 350 tähemärgiga. Mis tähendab, et nende postitused koosnevad alati 10st pildist, millest viis on teksti ja viis pilte, vaheldumisi.

Sellisel moel suudavad nad teha autoteste, arvamuslugusid, ajaloosündmusi ja päevauudiseid. Ajakirjanikuna ma tean, kui raske see on, öelda niivõrd piiratud tähemärkidega kõik ära ja seejuures huvitavalt. Soovitan kindlasti jälgida ja muidugi kuulata ka samanimelist podcasti.

sniff_petrol

sniff-petroli leht läheb pigem kvaliteethuumori alla ja tundub nende ajalugu vaadates, et nad on suhteliselt hiljuti selle stiili omaks võtnud. Varasemad postitused on lihtsalt järjekordsed autopildid.

Mida nad siis teevad? Lihtne, aga geniaalne. Nad võtavad kuskilt mõne vana autopildi, kus on peal ka (tuntud) inimene. Alati ei ole see üleilmne staar, vaid palju ka pigem kohalikke briti tuntud nägusid, aga see ei tähenda midagi.

Pildi kommentaari kirjutavad nad ilukirjandusliku loo, mis lõpuks kuidagi selle visuaaliga kokku jookseb. Need lood on alati jaburalt eepilised, romantilised, põnevad või muul moel totakad. Väga palju annab juurde rikkalik ja värvikas keelekasutus, justkui loeks mõnd klassikalist romaani.

Püüdsin nende viimase postituse allpool ka ära tõlkida. Kindlasti saaks veelgi värvikamalt, aga tunde saab loodetavasti kätte.

Üleskutse ka. Soovitage vanainimesele sarnaseid Instagrami kontosid, kus visuaaliga käib kaasas ka vähemalt sama hea sisu. Äkki juhtubki, et Facebookist saab Orkut ja Instagram on tulevik, siis ma tahaks selle rongiga ikka kaasa sõita. Kuniks aeg tiktokkima hakata.

“Ja su pilt Nigel Mansellist…”

“Olukord muutus lõpuks talumatuks, justkui vaikselt podisev pinge ja pahameel oleks majast kogu hapniku välja imenud. Olles ühel päeval üksi kodus, sain ma aru, mida tuleb teha. Viskasin mõned riided kotti, istusin autosse ja lihtsalt sõitsin. Mul polnud mingit konkreetset sihti, seega võtsin suuna mere äärde.

Kummaline, kuidas sügav meeleheide meid mere poole tõmbab. Kodutud inimesed Venice Beachil, Glaswegi sõltlased Blackpooli rannas ja nüüd mina, istumas Aldeburghi külmadel kivikestel, kuulamas mõõnaga taanduva vee tekitatud sahinat rannaklibul.

Lülitasin peale sõidu alustamist esimest korda sisse oma telefoni. Ta oli mulle häälsõnumi jätnud

“Ära tee seda,” ütles peenike hääl mu telefoni kõlarist, toon jahe ja tasane, justkui tormisilmas asuv vaikus. “Palun tule tagasi. Su riided on siin, su raamatud, su pilt Nigel Mansellist istumas Ferrari 512 TR-i roolis…”

Ma langetasin telefoni, avasin WhatsAppi ja hakkasin trükkima, teades sel hetkel täpselt ja instinktiivselt, mida ma pean kirjutama. Lugesin veel korra üle ja saatsin ära. Mu sõnum oli lühike, aga ma teadsin, et see tuleb välja öelda.

“See on tegelikult varasema põlvkonna Testarossa.”

Me ei rääkinud enam kunagi.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.