Mitut Sovtransavtot õnnestub näha?

Igakord, kui autoga kuskile kaugemale sai reisitud või suures linnas liigeldud, siis lugesime ja püüdsime märgata võimalikult paljusid Sovtransautosid. Sinine haagis, millel suur valge kiri peal või vastupidi, valge haagis ja sinine kiri. Sovtransauto oli midagi erilist.

Tagantjärgi mõeldes oli see ilmselt mingi sümbol vabadusest ja kõige lähem asi välismaa autole, sest need rekkad käisid ju välismaal. Nagu mitu taset kõrgemal kõikidest teistest tavakodanikest. Maanteede jumalad, kellele piirid ei loe.

Lapsena ma ilmselgelt nii sügavaid järeldusi ei teinud – siis oli see lihtsalt üks sündmus, äge auto, kuna Lamborghini Countachide ja Ferrari Testarossade kontsentratsioon oli veidike hõre meie viljakas impeeriumis.

“Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on?”

Miks ma seda kõike räägin? Esiteks kuna, noh, automaailmas väga suuri uudiseid hetkel pole ja seega on kena natuke mälestuste rajal kõndida. Aga põhiliselt, kuna ma nägin ükspäev Tallinnas Sovtransautot! Ma jooksin isegi mõnisada meetrit, et seda pildile saada. Mingi Lamborghini pärast poleks küll viitsinud.

Logo pole enam nii suurejooneline ja pole ka kirillitsas, aga midagi tuttavlikku on selles küll. Ja kõik tuli meelde – plombiir, puidust leivariiul poes ja LAZ-bussi õudne heitgaaside ja vinüülilõhna segu ning minu unistus saada Sovtransavto juhiks. Ilmselt oligi Sovtransavto see kõige esimene asi, mis muutis täiesti normaalse maapoisi tuleviku autofänniks.