Ma sõidan juba viimased viis aastat autoga, mis on ratsionaalses mõttes maailma parim auto. Liisingumakset ei ole, liikluskindlustus on odav. See on väga suur, mugav, uskumatult vastupidav ja isegi mõned lisad on peal.

Ühtlasi on see ka 22 aastat vana ja võtab kohutavalt palju kütust, küll aga ei paku mitte mingit sõidurõõmu. Turvalisuse osas ei saa see tänapäevastele ilmselt üheski asjas vastu. See on 1997. aasta Toyota Camry.

Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimusele, siis ligi kakskümmend aastat hobikorras ja kaks aastat elukutseliselt automaailmas sees olemine on mind viinud traagilise olukorrani, kus ma tean liiga palju. Mitte kõike, aga piisavalt.

Ma põhimõtteliselt elan automüügiportaalides

Inglise keelne ütlus on “Ignorance is a bliss” ehk teadmatus on õnnistus. Ma vist tahaks teada vähem.

Ma valin iga päev omale uut autot. Päriselt. Aeg, mis ma veedan auto24.ee ja mobile.de lehel, ei ole ühestki otsast mõistlik ajakasutus. Mõni päev kaalun ka täiesti uut autot, aga peamiselt ikkagi kasutatud sõidukit, sest siis saab sama raha eest ka sõidurõõmu ja lemmikautosid.

Aga ma pole viimased viis aastat tehinguni jõudnud. Miks? Sest isiksus lõhestub ja algab vestlus.

Ja siis hakkab pihta. Dialoog iseendaga.

-Kas bensiin või diisel?
-Diisel muidugi öko, aga seal on see DPF filtri ja EGR klapi jamad ning üldiselt kulukam hooldus ja remont. Ja sellel konkreetsel mudelil pidi turbo ka kiirelt otsad andma.

-No olgu, bensukas siis.
-Jaa, hea valik, aga näed, sellel mootoril venib kett välja ja siis muidugi need DSG kasti mured. Vaataks ikka mingit teist marki.

-No selge, vaatame järgmist sõidukit.
-Oo, väga ilus versioon, hea varustus, aga sellel pidi tüüpviga olema see kahemassiline hooratas.

– Fain! Aga kui võtaks selle ilusa siin?
– Hea mõte, hullult turvaline, aga see Powershift käigukast on üks õudus.

– Mu auto võtab praegult ka 16 liitrit sajale linnas talvel, seega ma võiks vaadata mingeid ägedaid püsse. See tundub mõnus ja hobujõude nagu sääski suvel!
-Ära üldse hakka. Ise kirjutasid ju, et kui sellel mootor luksatab, siis maksad 3 Camry hinna remondiks.

– Aga..
– Ei, rooste.
– Siis äkki…
– Nope, kohutavad elektrijamad
– Vaata seda…
– Hah! Uskumatult lagunev veermik. Üldse, lõpeta ära, aitab! Autod on kas ägedad ja lagunevad või igavad ja vastupidavad. Sa ei suuda võita. Universaalsed seadused ei ole sinu poolt. Tule tagasi, kui oled valmis maksma.

See hääl ei vaiki kunagi

Sellised sisemised arutelud on mul igapäevased. Iga päev avan ma Auto24.ee lehe ja igapäev ujub kuskilt välja minu mõistlikum pool, kes oskab iga auto kohta leida mingi vea.

Ma tean nüüdseks kindlalt, et ideaalset autot ei ole olemas. Kõiges selles on süüdi mu töö ja hobi (mis on üks ja seesama).

Kõik taandub kahele lihtsale asjale – kui palju sul raha on ja kui palju sa oled valmis autosse panustama. Mul endal on nendele küsimustele vastus leidmata ja seetõttu ma sõidangi Camryga.

Kas ma kahetsen?

Ahjaa, isegi eelnevat arvesse võttes ei vahetaks ma hetkel oma tööd millegi muu vastu. Olgu siis teadlikkus, aga on ka Bentley’d, Ferrarid, Porsched, testid, intervjuud ja uurimused.

Nagu ütles üks endine Rootsi autoajakirjanik, kui ühel külmal hommikul oli punt autoajakirjanikke Arlanda lennujaamas kügelemas ja isegi kohvik veel polnud avatud:

“Life of a car journalist is very hard. But it’s still better than getting a job.”

“Autoajakirjaniku elu on väga raske. Aga see on siiski parem kui omale töökoht muretseda.”

Tänan Esta Tatrikut Postimehest selle viimase lause tutvustamise eest. Ma kasutan seda nüüd igal võimalusel!