Koolis õpetati saksa keelt küll, aga eks see oli selles vanuses veel tasemel “Ich heisse Peter, du heisst Paul”. See ei olnud takistus – pildid olid ägedad ja sõnad nagu Geschwindigkeit ja Leistung (kiirus ja võimsus) said kiirelt selgeks.

Tartu – autosõbra tõeline paradiis!

Olin 14-aastane, kui mu haridustee jätkus tõelises metropolis Tartus. Mäletan kahte autot, mis liikusid suhteliselt regulaarselt mu kooliteega sarnasel marsruudil: esimese põlvkonna Audi A8 ja punane Chevrolet K1500 Mark 3. Kujutage seda viimast kogu keskpärase jama keskel. Audi A8 kuulus mäletamist mööda vist Rein Kilgile.

Taskurahast osa läks erinevate autoajakirjade ostmiseks, aastat möödusid, teadmised suurenesid, unistused kasvasid.

Nii lähedal ja nõnda kaugel

Tuttav sõitis VW Golf II GTI 16v sportliku luukpäraga. Sõbra õel oli Audi A6 2,6-liitrise mootoriga, millega peale pikka veenmist sain sirgel lõigul korra ka ise kiirendust teha. Teadsin ka ühte kellel oli Audi S2 sportkupee, millega ta Tartu-Otepää vahel olla 220 km/h spidokale saanud.

Muidugi olid ka minul seinal Autorevüü ajakirjast pärit Lancia Delta Integrale poster ning ei välista ka Countachi või Ferrari F40 plakatit. Aga päris unistuste autod olid just needsamad, sel hetkel muidugi kättesaamatud, aga siiski maised autod.

Nad on ju siinsamas Tartus! Nende seas liikus ka üks Opel Lotus Omega.

Kõikide autode kuningas – Opel

Valem oli lihtne – kõige tavalisem Opel Omega sedaan lükati Lotuse töökoja uksest sisse ja välja sõitis auto, millel oli 3,6-liitrine mootor 382 hobujõuga.

Kiirendus 0-100 km/h toimus kõigest 5,2 sekundiga ja tippkiirus ulatus 285 km/h. Tegu oli mitu aastat maailma kiiruselt teise neljaukselise sedaaniga BMW Alpina B10 järel.

Arvestades, et auto ehitati Lotuse poolt, ei olnud tegu võimeka autoga ainult sirgel teel. Kindlasti mitte igamehe rallikas, aga õige juhi käes suutis 6-käigulise manuaalkastiga Lotus Omega teha väga võimekaid aegu ka kurvilistel teedel.

See auto on naabrimehel ja taksojuhil

See oli kuradi Opel Omega, saate aru! Auto, mis oli sel ajal Eesti tänavapildis juba väga levinud. Opeli-naljade hiilgeajad olid just saabunud ja isegi Tulika takso kasutas selliseid.

Kui ma peaks 1990ndatest valima ühe lemmiku, siis oleks see Opel Lotus Omega. Bad-ass sleeper, millega ma oleks igal neljapäevakul kõige kõvem kärbes ja Youngtimerite kokkutuleku kaanepoiss. Fakit, ma teeks ilmselt talle isegi Instagrami konto. #Opel-O-Mega

Vasakpoolse rooliga toodeti neid 630 tükki ning hetkel on hinnad tõusnud üle 50 000 euro. See on väga kallis, aga palju lähemal mu võimalustele, kui 11. klassi poisil oli. Kas ma peaks?  Täiesti töökorras neeru kellelegi?

Milline 1990ndate auto on see, millele mõeldes sinul tuksatab kohas, kuhu tavaautod ei pääse?