Mina sain loa minna vanemate värskelt soetatud 1994. aasta Opel Vectraga. 1,8-liitrine ja mitte just eriline püss, aga kuulge, aasta oli 1999 ja varem oli meie pereauto VAZ 2101. “Vektor” oli ikka võimas hüpe.
“Nüüd ma alles neid üllatan!”
Ilma naljata, elu muutev hetk leidis aset esimesel õhtul. Sõitsime kuskil Võru taga, et leida telkimiskoht. Oli juba pime, mina sõitsin esimeses autos ja mingi hetk oli vaja teha tagasipööre, sest magasime teeotsa maha. Ja mida teeb 18-aastane uljaspea? Otsustab kasutada käsipidurit.
Päris 180 kraadi pööret ma ei arvanudki, et ära teen, aga tee ääres oli piisavalt lai kruusariba, et vähemalt efektselt külg ette saada. Vaatasin ilusti peeglisse, suund sisse, mängisin piduripedaaliga, et tagumine ekipaaž saaks aru, et hakkan pidurdama – kõike tegin õigesti. Ma olin ikkagi ettevaatlik ja mõtlev inimene, eksju. Ka nemad panid suuna sisse, ja hakkasid tee ääre poole tõmbama. Väga hea, rattad kruusale ja kässar peale…
Mäletan seda hetke siiani. Kässar õnnestus, auto keeras end risti, tagaosa kruusal, esiots asfaldil. Perfektne! Tubli, Tarmo, sa oled kõva mees! Ja siis möödus mu auto nina eest rekka. Sentimeetrite kauguselt. Signaal põhjas ja ilmselt ka pidurid. Mida ma olin oma entusiasmis arvestamata jätnud, et tagumise auto taga võib olla veel autosid. Näiteks suuri, 40-tonniseid.
Loomulikult ma ei jäänud ootama, et mida teeb rekkajuht ja äkki ta tahab midagi öelda. Ots ringi ja minema. Ma ei mäleta, mida mu autokaaslased sel hetkel ütlesid või tegid. Ilmselt karjusid mu peale. Ega ma neile ju ei öelnud, et kavatsen sellise tuusa manöövri läbi viia. Mäletan vaid seda, et sõitsime laagripaika. Vabandasin kõigi ees, panin telgi püsti ja isoleerisin end sinna ära selleks õhtuks purgi Originaaliga. Pildid jooksid silme eest läbi, et mis oleks olnud, kui…
Püüdke neile teha selgeks ainult üks asi