Tarmo Tähepõld: Mul on autoroolis telefonisõltuvus ja ma palun abi

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Foto: Kalle Veesaar

Kohtusin esmaspäeval Tartus 30-aastase staažiga politseiniku Indrek Koemetsaga. Eesmärgiks oli meenutada aegu, kui maanteedel hukkus aastas 491 inimest ning valitses üldine kaos. Loomulikult tuli jutuks ka tänapäevane katk, millele hetkel vaktsiin puudub – telefoninäppimine roolis.

Tundus, et telefoniga rääkimise keelustamine ja käed-vabad seadme kasutamise kohustusega ennetati ja lahendati probleem.

Keegi muidugi seda ei järginud, aga epideemiat nagu ka ei olnud – kui tihti sulle üldse helistatakse? Ja kui ongi kõne, siis vähemalt silmad on teel, enam-vähem.

Probleem lahenes ise – keegi ei räägi enam roolis telefoniga

Selle peale otsustasime me kõik selle pooliku olukorra likvideerida. Kõnesid keegi enam ei tee, teele ka ei vaata. Asjad saab aetud sõnumirakendustes ja e-postiga.

Vestlusest Indrek Koemetsaga käis läbi mitmeid võimalikke lahendusi olukorrale, aga kõlama jäi üks hästi huvitav asi, mida paljud ei ole vast tähelegi pannud.

Mõnusalt veiniõhtult või grillpeolt napsus peaga koju sõitmine oli kunagi täiesti normaalne ja lahkujale anti vaid soovitus “vaata, et sa siis vahele ei jää!”. See ei olnud taunitav käitumine, otseselt heaks ka ei kiidetud, see lihtsalt oli nii.

Mingil hetkel on meie ühiskond arenenud sinna, et paarid lepivad enne kokku, kelle kord on roolis olla. Peole minnakse ja tullakse taksoga. Kui keegi on raasike kuraasikam ja arvab, et ta ikka sõidaks ise koju, siis tehakse kõik, et see ei õnnestuks. Palutakse ööseks jääda, mõni kaine inimene teeb kasvõi mitmekümne kilomeetrise ringi ja viib sõbra koju. Ühesõnaga – napsus peaga rooli istumine on juba ammu jobu tunnus.

Mis oleks, kui jätaks seekord 10-15 aastase isereguleerumise etapi vahele? Otsetee on täiesti olemas.

Teate, kui igav on üksi rääkida?

Saadad sõbrale sõnumi ja ta vastab, et “olen küll roolis, aga räägi”? Või sa lausa tead, et ta on hetkel teel. Lihtsalt käsi tal telefon ära panna ja ära ütle rohkem mitte midagi. Mitte midagi, “ok” ka mitte, totaalne vaikus eetrisse. Ta võib natuke aega proovida, aga üksi on jube igav “tsättida”.

Sõidad kõrval, juhil on telefon kogu aeg käes ja bitid-baidid liiguvad? Võta ära ja viska tagaistmele. Päriselt.

Jah, ta ilmselt vihastab, aga seni kuni ta Stockmanni ristmikul auto peatab ja telefoni järgi läheb, jõuad sa uurida, et mis hinnangu ta oma sõltuvusele skaalal null kuni keskmine teismeline annab?

Kui selgub, et tõesti on VÄGA oluline tööalane vestlus, siis paku ennast sekretäriks ja las ta dikteerib sulle, mida tippida.

Politsei või maanteeamet ei pea vastutama

Ühesõnaga – ärme lükka vastutust ametkondadele, järelvalvele ja mingile müstilisele “kellelegi”, kes peaks selle katkuga tegelema.

Ei ole vaja järkekordset mitmemiljoni eurost kampaaniat, kus me teavitame kaasnevatest ohtudest. Ohud on ammu teada, vaadake kas või selle aasta hukkunute arvu.

Oleme nagu anonüümsete alkohoolikute grupp – kui endal meelekindlusest vajaka jääb, siis peab sõber sekkuma. Karmilt või sõbralikult, aga konkreetselt. Vestluses on alati kaks osapoolt ja sellel, kes ei ole roolis, on kergem juhe seinast tõmmata.

Olen ise esimene: Tere, minu nimi on Tarmo ja ma kasutan roolis liiga tihti telefoni. Sõbrad-sõidukaaslased, palun aidake!

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.