Probleem lahenes ise – keegi ei räägi enam roolis telefoniga
Selle peale otsustasime me kõik selle pooliku olukorra likvideerida. Kõnesid keegi enam ei tee, teele ka ei vaata. Asjad saab aetud sõnumirakendustes ja e-postiga.
Vestlusest Indrek Koemetsaga käis läbi mitmeid võimalikke lahendusi olukorrale, aga kõlama jäi üks hästi huvitav asi, mida paljud ei ole vast tähelegi pannud.
Mõnusalt veiniõhtult või grillpeolt napsus peaga koju sõitmine oli kunagi täiesti normaalne ja lahkujale anti vaid soovitus “vaata, et sa siis vahele ei jää!”. See ei olnud taunitav käitumine, otseselt heaks ka ei kiidetud, see lihtsalt oli nii.
Mingil hetkel on meie ühiskond arenenud sinna, et paarid lepivad enne kokku, kelle kord on roolis olla. Peole minnakse ja tullakse taksoga. Kui keegi on raasike kuraasikam ja arvab, et ta ikka sõidaks ise koju, siis tehakse kõik, et see ei õnnestuks. Palutakse ööseks jääda, mõni kaine inimene teeb kasvõi mitmekümne kilomeetrise ringi ja viib sõbra koju. Ühesõnaga – napsus peaga rooli istumine on juba ammu jobu tunnus.
Mis oleks, kui jätaks seekord 10-15 aastase isereguleerumise etapi vahele? Otsetee on täiesti olemas.
Teate, kui igav on üksi rääkida?
Saadad sõbrale sõnumi ja ta vastab, et “olen küll roolis, aga räägi”? Või sa lausa tead, et ta on hetkel teel. Lihtsalt käsi tal telefon ära panna ja ära ütle rohkem mitte midagi. Mitte midagi, “ok” ka mitte, totaalne vaikus eetrisse. Ta võib natuke aega proovida, aga üksi on jube igav “tsättida”.