Praeguse ajahetke suurim globaalne mõistatus on see, mis toimub Putini peas. Eesti ja teiste kaugemate riikide autovedajad on aga juba aastaid mõistatanud, mis toimub nende peades, kes istuvad Euroopa Parlamendis ja kes 2020. aasta juulis hääletasid mobiilsuspaketi poolt. Seaduse, mis kubiseb vastuoludest tervemõistuslike arusaamadega.

Tõsi, üks oluline erinevus neil kahel mõistatusel siiski on: kui Putini mõttemustreid ei suuda lahti häkkida ükski terve mõistusega inimene, olgu tal kas või kümme psühholoogiaalast doktorikraadi, siis europarlamendi otsuse motiivid on selged nagu seebivesi: Lääne-Euroopa suurriikidele lihtsalt ei meeldi Ida-Euroopa autovedajad. Eriti Rumeenia, Poola ja Leedu omad, keda on neis riikides kõige rohkem. Ja kuna demokraatias maksab nende hääl, keda on arvuliselt kõige enam, siis justkui polegi midagi mõistatada. Küll aga mõtiskleda.

Tagantjäreletarkusena võib öelda, et kui poleks Ida-Euroopa autovedajaid, seisaksid selle totra seaduse läbisurujad varsti Brüsselist pere juurde naastes kodumaal tühjade poelettide ees. Tol hetkel muidugi ei osanud selle peale veel keegi tulla, sest Brexit polnud veel saabunud. Kuid just see näitas pool aastat hiljem, mis juhtub, kui ühel hetkel Ida-Euroopa veoautojuhid ära kaovad: poodidesse pidid hakkama piima ja leiba ning tanklaisse bensiini laiali vedama sõjaväelased, kelle tegelik ülesanne on turvata NATO piire, aga mitte transportida mööda linna WC-paberit ja banaane.