Mõeldes rohepöördele, meenub mulle ammune aeg Vene kroonus, mil sõitsin mööda Ida-Saksa polügoone iseliikuva kahuriga. Masinaga, mida enamik peab tankiks: 360 kraadi pöörduv torn ja toru, roomikud, juhtkangid … Aga ei ole tank! Kas või juba seetõttu, et tank tulistab seda, mida laskja näeb, kahur aga kõmmutab 15 km kaugusele koordinaatide järgi. Aga see selleks. Võrdlus rohepöördega tekkis hoopis liikur­haubitsa tehnilisest iseärasusest.

Kui tahad tankiga keerata paremale, tõmbad paremat kangi, parem roomik pidurdub ja vasakpoolne ülekanne viskab su kui vedrust paremale. Liikur­kahuril on asi märksa peenem: paremat kangi tõmmates hakkab hoopis vasak tänu planetaarülekandele tööle kiiremini. Pöörde raadius sõltub mootori pööretest ja kiirusest ehk kui üritad 6. käiguga kihutades keerata kõrvalteele, jõuad enne suuna muutumist võtta maha hektari teeäärset metsa ja mitu talumaja, sikuta kangi kui tahes kõvasti. 90-kraadine pööre õnnestub vaid siis, kui võtta hoog maha ja panna sisse 1. või 2. käik.

Euroopa Liidu rohepöörajad näivad olevat samuti liikurkahuri juhiistmel, pidades masinat aga hoopis tankiks. Sikutavad muudkui parempoolset kangi, aga selle asemel, et hoog korraks maha võtta, järele mõelda ja pööre ära teha, antakse aga gaasi juurde ja karjutakse, pea luugist väljas: „Fit-for-fifty-five…!!!“ Sõit lähebki suure kaarega võssa ja seal põrgatakse aina uute takistuste otsa.