Olen rahul. Juba mitu nädalat on enam-vähem pool Tallinna ja Tartu vahelisest (nüüdseks) 180-kilomeetrisest maanteest neljarajaline. Isegi kui talvel ei lubata sõita üle 90 km/h, on see 90 hoopis teistsugune kui vana, soolikana siugleva tee 90. Mugavam, ohutum ja ka kiirem. Pole enam tarvis Anna ja Kose vahel passida harva hetke, et 70 km/h ukerdavast veokist seaduse piire kombates mööduda.

Teehoolduski on teinud kvalitatiivse hüppe. Varasemast ma ei mäleta, et vasak sõidurada oleks olnud korralikult puhtaks lükatud.

Seda enneolematut luksust nautides kipub aga ikka pähe mõte: „Kuidas edasi?“ Paari nädala tagune uudis teatas, et tee-ehituse rahastamise otsustab järgmine valitsus. Mõistlik, sest valimisteni jääb kolm kuud ja praegu on igal enesest lugu pidaval poliitikul peas ainult valimiskampaania. Aga mitte otsustada meeldib poliitikutele ka tulevikus, sest siis ei saa midagi valesti teha ja võimalused tagasi valitud saada tõusevad.