Kuigi Rebellion oma R13-nimelise masinaga suutis neile ringiaegade suhtes konkurentsi pakkuda, ilmnesid pikema aja jooksul Toyota eelised.

Hübriidajamiga Toyotad olid paremad kiirenduses, mistõttu oli neil vaieldamatu eelis liikluses, kus madalama klassiga autod hakkasid juba ette jääma. Pärast esimest tundi üsna puhtal rajal sõitu, ei suutnud Rebellioni autod aeglasemate autode vahel navigeerides samat tempot hoida nagu Toyotad.

Lootus tärkas siiski, kui Toyota #7 auto pidi pisut enne kella 4 varahommikul tulema garaaži umbes 30-minutiks, et üks kahest turbost V6 mootoril ära vahetada. Tänu sellele said Rebellioni autod mitu tundi 2. ja 3. kohta hoida.

Šveitsi meeskonna kahjuks pidi üks Rebellioni auto samuti garaaži tulema, kui Indianapolise kurvis pisut välja sõites sai #3 auto nina vigastada. Esi- ja tagaotsa vahetus ning probleem auto starteriga röövisid küllalt aega, et Toyota #7 tagasi esikolmikusse saaks.

Pühapäeva pärastlõunal kell pool kolm võttiski esimese koha Toyota #8, muide sama numbriga auto on võitnud juba kolmandat aastat järjest, kuus ringi jaapanlastest maas oli Rebellioni #1 ning poodiumi viimase koha täitis teine Toyota.

LMP2 autod pakkusid põnevust viimaste minutiteni

LMP2 klass, kus oli kokku 25 autot, pakkus duelle terve 24 tunni jooksul. Kõike detailselt siin kokku võtta ei ole võimalik, aga sõitu domineeris valdavalt briti meeskonna United Autosports #22 auto, mille roolis vahetasid kohta Filippe Albuquerque, Paul Di Resta ja Phil Hanson. Suurimaks konkurentideks olid #38 Jota meeskonna ja #31 Panis Racing autod.

Sõidu viimases tunnis tuli välja turvaauto, mis ajas kõik autod üksteise sappa ning viimased 20 minutit jahtis Jota roolis olev Anthony Davidson paari sekundi kaugusel, esimesel kohal olevat United Autosportsi autos sõitvat Phil Hansonit.

Et lisada veel draamat, pidi #22 United Autosports auto tegema kiire peatuse, et bensiini juurde tankida. Boksist väljudes oli Phil Hanson napilt Jota auto ees, kuid 5 minutit enne lõppu selgus fakt, et ka Jota pidi tegema peatuse, et kütus otsa ei lõppeks.

Esimese koha saavutaski #22 United Autosports, teisena püsis #38 Jota ja poodiumi viimasele kohale jõudis paar ringi kaugemal sõitev Panis Racing #31 auto.

Alati põnevad GTE-klassid võistlesid viimastel minutitel

GTE Pro klass oli tänavu oluliselt vähemate autodega. Kohal oli neli Ferrari 488-t, kaks Aston Martini tehase meeskonna Vantage’it ja kaks Porsche tehasemeeskonna 911-te.

Kui vaadata, et eelmisel aastal osalesid veel neli Ford GT-d, kaks Chevrolet Corvette’i, kaks BMW M8-t ja veel lisaks kaks Porsche 911-te, siis oleks võinud ju arvata, et rajal kihutamine pole kõige põnevam.

Õnneks suudavad GTE autod alati näidata milleks on kestvussõidud nii põnevad ja Astoni #97 ja Ferrari AF Corse meeskonna #51 autod võitlesid üksteisega pea kõik 24 tundi. Liidrist Aston Martin edestas itaallasi lõpuks ühe ringiga.

Üllatuseks olid mõlemad Porsche 911 autod tempost lootusetult maas. Kuigi #91 oli kvalifikatsioonis olnud esimene, langes sõiduk järjest tahapoole juba esimesest ringist alates.

GTE Am kategoorias oli seevastu autosid aga küllaga. Enam kui kahekümnest autost koosnev rivistu pakkus närvikõdi lõpuni välja. Kuigi liider Aston Martin Vantage’iga TF Sport meeskond oli väga kiire terve sõit ja püsis enamus ajast eesotsas, toimusid duellid järgmistele kohtadele.

Sarnaselt LMP2-klassiga, läksid asjad eriti põnevaks just viimasel mõnekümnel minutil, kui turvaauto lahkus rajalt ja kõik autod olid kenasti üksteise järel.

Viimase paarikümne minutiga suutis neljandal kohal olev Dempsey-Proton Racing #77 Porsche 911 auto rebida end lausa teisele kohale. Edestades kolmandal kohal olevat #83 AF Corse Ferrarit ja napilt nejandaks jäänud Team Project 1 Porsche 911-te.