Uudis

Trahvid keeratakse karmimaks, kuigi Eesti autojuht ei vaja kõvemat malakat

Varsti hakkavad tõsisemate liiklusrikkumiste trahvid sõltuma süüdlase sissetulekust või nagu üks sõber teraselt märkis, makstud tulu- ja sotsiaalmaksust, mis tähendab, et maksuoptimeerijad pääsevad kergemalt. Kui vaadata eelnõu seletuskirja, siis nimetatakse eesmärgina muidugi liiklusohutust: “Samas sõltub süüdlase individuaalne karistustundlikkus tema varalisest seisust /—/.” 100-eurone trahv hammustab miinimumpalga saajat muidugi valusamalt kui nt Riigikogu liiget, see on selge.

Jätame korraks kõrvale kiusliku jutu, et tegelikult on seadusemuudatuse eesmärgiks vaid riigikukru täitmine. Ma ise küll arvan, et on, aga ikkagi – eeldame siis korraks, et eesmärk ongi liiklusohutus. Kas selline uuendus viib meid püstitatud eesmärgile lähemale?

Võime üsna kindlad olla, et tõsiseid rikkumisi jääbki vähemaks, ning poliitikud saavad võimaluse endale õlale patsutada: “Näete, teie vaidlesite, aga TÖÖTAS JU!” Kuid naljakal komber ei tähenda rikkumiste vähenemine, et see juhtus tänu “rikastele” määratud kõrgematele trahvidele.

90ndatel aastatel rakendas New Yorgi linnapea Rudoplh Giuliani linna korrakaitses nn “katkise akna” poliitika. Selle teooria järgi peab reageerima isegi väikseimatele kuritegudele ja korratustele nagu katki visatud aken, misläbi kodanikkond muutub sedavõrra korralikumaks, et ei jõuagi tõsiste kuritegude sooritamiseni. Kuritegevus väheneski ning Giuliani pälvis legendaarse kuritegevusega võitleja reputatsiooni. Kuid hiljem panid kriitikud-analüütikud tähele, et kuritegevus vähenes juba ENNE poliitika sisseviimist. Nii võimas poliitika, et toimis ajas ettepoole? Tegelikult olid töös mitmed muud faktorid, näiteks jäi kurjategija eas noori neil aastatel New Yorgis demograafilistel põhjustel vähemaks. Mis ei takistanud Giulianil muidugi endale õlale patsutamast ning paljudel ka tänapäeval tema eeskuju järgimast.

Poliitikutele ja ametnikele meeldib rikkumiste statistikast rääkides kõik ühte patta panna. Mu 40-aastase sõidustaažiga ideaalsest liiklejast äia 5 km/h kiiruseületamine (vist lausa esimest korda elus) seisab statistikas võrdsena mingi kuke kõrval, kes sõitis linnas 200-ga. Sama on ka alkoholijoobega: on vaks vahet, kas sõidetakse paljudes Euroopa riikides lubatud 0,5 promilliga või juba kuradikesi näes. Numbreid sel moel vaadates võibki asi nii hull paista, et peab kohe uusi seadusi kokku kirjutama asuma.

Kuid tegelikult näeb igaüks, et Eesti liiklus muutub aasta aastalt aina tsiviliseeritumaks, ning sama räägib ka hukkunute ja vigastatute statistika. Karistuste karmusega pole siin minu arvates aga midagi pistmist. Eestlane ongi muutunud tasakaalukamaks, euroopalikumaks. Kas sina sõidaks Liivalaia tänaval 200-ga, kui karistus oleks välistatud? Mina ka mitte.

Halvemal juhul võib liigne karistamine mõned inimesed isegi nö üle äära lükata, ehk nad sel määral pankrotistada, et neid ei huvita enam üldse mitte miski, eriti trahvid, mille maksmiseks neil raha niikuinii ei ole.

Nii meenutabki Eesti poliitik mõnd nõdrameelset ohvitseri Švejki raamatust, kes mõtleb pidevalt selle peale, kuidas karmimalt karistada, ning paneb iga positiivse muutuse just karistamise arvele, justkui oleks kodanikud mõned arulagedad istumajäänud kaagid, kes mõistavad argumendina vaid rusika suurust.

Märksõnad: , ,
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.