Mõne aasta eest liitus mu perekonnaga vana roosteste tedretähnidega Volvo V40, seda igapäevase sõidukina. See täitis oma ülesandeid hästi, kuigi aeg-ajalt kummitasid seda probleemid, mõni neist väiksem, mõni suurem ja püsivam.
Näiteks oli Volvol komme pidevalt rattalaager ära lõhkuda. Vaid mõni kuu sõitmist ning tuli jälle parandusse veereda, kuna auto oli endale liiga teinud. Siis kippus Volvol ka hing kinni jääma ja keegi ei tea miks. Rahulikult mööda teed kulgedes hakkas Volvoke ühel hetkel köhima ja ei tahtnud enam edasi sõita.
Hellalt gaasipedaali muljudes sai aga jälle kõik korda ning sõit sai rõõmsalt jätkata.