Tõsi küll, ka siin tekib seesama tõrge, et hoolimata vastupidavusest on need autod maamunal eksisteerinud juba 30 aastat ning ka kõige teravam pliiats kulub nii pika ekspluatatsiooni juures tublisti. Aga leides korraliku variandi ning selle eest edaspidigi hoolt kandes, võib neist olla rõõmu pikaks ajaks.

Kuna kuulutused võivad aeguda või autod müüdud saada, siis tasub lihtsalt sarnaste parameetritega autosid ise otsida.

Audi 100, 2,3 liitrine bensiinimootor, 100 kW, väljalaskeaasta 1989

Link kuulutusele  

See Audi on viimane põlvkond ja eelviimane aastakäik vanast heast ”sigarist.” Küll ainult esiveoline, kuid selle võrra on ta vastupidavam, vähem vatti saanud, odavam ja hoolimata neliveo puudumisest on ta siiski väga hea läbivusega ka talvistes oludes. Väliselt piltide järgi väga siledal Audil on lõbus viie silindriline bensiinimootor, mis teeb õige väljalaskesüsteemiga väga head häält ning kestab kaua.

Nendel mootoritel on vahest probleeme pritsepeaga, kuid Eestis on meistrimehi, kes sellegi häda seljatavad ning sedagi ei saa nimetada tüüpveaks – neid sellel autol tegelikult ei olegi. Ma julgen arvata, et tegemist on kõige parema valikuga igapäevasteks sõitudeks. Piisavalt võimas, kuid samas enamvähem ökonoomne. Vastupidav, mugav, ruumikas. Jupid ei maksa talle ka palju. See on mõistliku inimese igapäevaauto.

Audi 100 Quattro, 2,8 V6 bensiinimootor, 128 kW, väljalaskeaasta 1992

Link kuulutusele

Siin on tehnikat juba oluliselt rohkem ehk rohkem detaile, mis võivad rikki minna. Kuid ma ei näe siin midagi põlgamisväärset, sest tegemist on mugava, vaikse ja eriti talvistes oludes suurepärase liikuriga. Ka see audisoovitus kuulub veel praktilise sõiduriista valdkonda. Tänu universaalkerele mahub sinna hämmastavalt palju kraami, kuigi salongis tuleb lagi üllatavalt kiiresti vastu ehk siis tekkiv ruum on suur, aga madal.

Piltide ja kuulutuse teksti järgi on selle auto tavalisest kõrgem hind õigustatud. Kas jutt tõele vastab, tuleks muidugi töökojas kontrollida. See auto on jäigem kui tema esiveolised vennad, kuid sellevõrra kindlam. Salong ja istmed on mugavad ning 2,8 liitrine mootor on igale autokasutajale enam kui piisava võimsusega.

Selle auto puhul tuleb lisaks mehhaanilisele poolele tähelepanu pöörata sellele, et bensiinipaak ei lekiks ning et mootorist ei lekiks õli. Mõlemad vead on tülikad ja kallid remontida, aga kui neid vigu ei ole, siis kõik muu on tehtav.

Maasturit sellest autost küll ei saa, kuigi tal on väga hea nelivedu ja isegi tagumise diferentsiaali lukk. Sügavamas lumes jääb ta ikkagi hätta, sest kliirens on lihtsalt nii väike ja lõpuks jääb auto lihtsalt põhja peale kinni. Aga teedel ei leia tõenäoliselt olukorda, kus see auto hätta jääks. Hoolimata suurest mootorist on ka kütusekulu väga mõistlik – maanteel saab rahulikult sõites isegi 8-9 liitriga sajale hakkama, linnas tuleb arvestada ca 12 liitrit sajale.

Audi V8, 3,6 liitrine bensiinimootor, 184 kW, väljalaskeaasta 1989

Link kuulutusele

Audi V8 on auto, mis on igapäevasõitudeks liiga janune, kuid ülemõistuse mugav, klassikaliselt ilusa disaini ja joonega ning ennekõike on temaga lihtsalt hea sõita. Selle auto lõhkumine igapäevases linnadžunglis oleks natuke kuriteo maiguga. Üks ja ainus nõu selle auto ostmisel on leida rullnokkade poolt ära rikkumata ja heas korras eksemplar. Teisisõnu – enamus vanadest neliveolistest ja suure mootoriga Audidest on lihtsalt ära lõhutud.

Tulles tagasi selle konkreetse V8 mudeli juurde, siis auto tundub kuulutuse järgi olema täpselt selline klassikaline Audi, mida otsima peaks. Hind tundub küll kõrge, aga kui auto ongi selline nagu kuulutus räägib, siis on investeering igat senti väärt. Selle auto sõidumugavuse tasemele küündivad vähesed tänapäevasedki.

Võimsa mootori ja suure massi tõttu on ta ennekõike hea maanteelaev ja kui tahad autot ainult iga päev linnas sõitmiseks ja tööl käimiseks, siis ära seda isegi mitte kaalu.

4,2 liitrise mootoriga versioon on mõnede arvates veelgi parem valik, aga tegelikult ei ole sellele enam tähtsust – võimsust on piisavalt ka väiksema ajamiga, mootori hääl on hea ning seda autot sa ei ostagi selleks, et temaga kusagil kummi vilistada.

Audi 100 Quattro, 2,2 liitrine R5 turbomootor, 121 kW, väljalaskeaasta 1990

Link kuulutusele

Selle kohta ei ole lisaks eelnevatele palju öelda, sest ta on sisuliselt sama auto, mis esimene Audi 100, kuid nelikvedu ning ”pommikindel”  võimas turbomootor teevad temast kiire auto talvistes tingimustes. Selge on see, et tema kiirendus nullist sajani ega ka tippkiirus ei ole tänases skaalas mingi imenumber vaid keskmise pereauto standard, kuid seda tunnet, mis tekib värskelt sadavas lumes foori tagant kiirendades, seda on raske millegi muuga asendada.

Tegemist on raske autoga ja selga löövat kiirendust ta ei paku. Aga kaasaegse kuuma luukpära selga virutavast kiirendusest vast erutavamgi on see tunne, kui turbo abiga tekitatud väändemoment selle raske kobaka kiirust jõuliselt, sujuvalt ja üllatavalt kiiresti üles kergitab.

Ettevaatust – kurvides teevad füüsika, raske nina ja raske auto oma tööd usinalt. Selle autoga kiiresti kurvi läbimiseks on vaja nii oskusi kui ka julgust.

Audi S6, 2,2 liitrine bensiinimootor, 169 kW, väljalaskeaasta 1996

Link kuulutusele 

Viimane soovitus on eelmisest seltskonnast mõnevõrra erinev ja uuem. Sisuliselt on ta C4 kerega Audi, aga uuema sünniaastaga koos on ta saanud veelgi kaasaegsemat tehnikat ning natukene erineva kleidi sinna ümber. Sisimas on ta ikka Audi 100.

C4 mudelipõlvkonna S6 on isegi tänapäevases mõttes igati tasemel, luksuslik ja kiire auto. Kõige suurem probleem on see, et häid eksemplare liigub turul üliharva ning väga kõrgete hindadega. Isegi Saksamaal ei ole neid enam liiga palju saadaval. Eriti suurepärased 2,2 liitrised turbomootorid ja manuaalkastid on autohuviliste seas hinnatud, neist on välja väänatud kohati uskumatuid võimsusenumbreid. Seesama väga hea mootor on autole üldiselt ka saatuslikuks saanud. Neid on palju ümber ehitatud ja ära lõhutud.

Kui õnnestub leida üks korras ja rikkumata auto, siis jääb ainukeseks pinnuks silma suur kütusekulu – isegi maanteel peab alla 9 liitrise kulu saavutamiseks sõitma vähemalt vanaema stiilis.

Tegemist on juba ”kaasaegse” ja keerukama autoga, siis on remonditavaid juppe palju. Olles isegi omanud ühte 4,2 V8 mootoriga autot, siis võin öelda, et need paarkümmend tuhat kilomeetrit olid minu autohullu ajaloo kõige õnnelikumad kilomeetrid. Ühtlasi ka kõige kallimad. Ja ainus auto, mille ära müümist ma ajalukku vaadates kahetsen, on just nimelt seesama S6.

Täna on turul ainult kolm sellist autot. Eelistada võiks manuaalkasti ja neid liigub vähe, aga omast kogemusest võin öelda, et ka automaati pole vaja karta. Tihtipeale on need küll juba viimase piirini kulunud, aga käigukasti kapitaalremont ei ole üle mõistuse suur töö ja kui see lõpuks ette võtta, siis on pärast pikalt hooletu.