Uudis

Uku Tampere: kas enne müüki on mõtet autot remontida?

Uku Tampere

Paljud on ilmselt näinud populaarset autosaadet “Wheeler dealers”, kus kaks meest ostavad mingi auto, mis vajab natuke või palju nokitsemist, teevad selle korda ja müüvad siis kasumiga maha. Tundub nagu ideaalne äri, kuid kas selline asi ka “päris” elus võimalik on?

Nende kasum tugineb kahel eeldusel. Esiteks, ostetavat autot valitakse hoolega ning nende toorikud on võrreldes näiteks Eesti kasutatud autode turul vohava mudalaviiniga ning massiautodega üldiselt väga heas korras. Teiseks, nad ei loe kulutuste hulka palgakulu, töökoja kulu ja muud sarnast olmet, milleta tavalises elus hakkama ei saa.

Seega, tundub ulmeline teenida mingit vana autot remontides ja kallimalt müües veel kasumit. Kui just võimalikult odavat taga ei aeta ja ilma erilise hoolimisläveta ei toimita. Sest keegi peab selle katkise auto korda tegemise või siis lihtsalt hinna kusagil etapis maha kandma.

Ostan, müün ja kahetsen

Olles 10+ aastat aktiivselt ostnud-müünud ja kahetsenud, julgen väita, et autoärikate lemmikspordiala on vastutuse edasi lükkamine. Olen sellest varem ka kirjutanud – mingid rondid püsivad vägisi elus ja liiguvad käest kätte. Igaüks matab sinna alla raha ja saab aru, kui lootusetu värk see kõik on ning lükkab aga edasi.

Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, millises vahekorras on kasutatud autode ostmisel selle seisukord ja hind, kus põrkuvad müüja ja ostja ootused ja huvid. Ning alles hiljuti mõtisklesin sel teemal, kui kirju ning seinast-seina hindadega on valik varuosaturul ning kuidas suurem remont võib odava auto puhul olla üsna mõttetut laadi.

Iga asja hind on kompott tema vanusest, seisukorrast, ostja ootusest ning talumiskohustusest ja müüja vastutusest. Kuhugi sellesse kompotti peaks ära mahtuma veel ka mõte sellest, et mida paremas korras on asi, seda väärtuslikum ta on.

Emotsiooni roll on väga suur

Ühte ja selget tõde on kasutatud autode hinna kujunemisest pea võimatu välja tuua, sest siin liituvad kompotiga veel ka emotsionaalsed väärtused (auto peab olema punane!) ning mõne automargi maine.

Samuti ka automargi ja mudeli atraktiivsus, põnevus. Kas “ketsi ka teeb?” ja “kui palju nullist sajani?” on täiesti mõttetud küsimused, aga vähemalt alateadvuses mõjutavad need autoostuotsust oluliselt.

Hea auto, hea hind?

Algus on ju lihtne. Mida paremas korras on auto, seda rohkem peaks ta väärt olema. Kuid siis hakkavad meenuma erinevad automüügikogemused, mille pinnalt kukub see põhimõte kohe kolinal kokku.

Ma olen müünud uueväärilist esimese aastakäigu vana Ford Focust 1500 euroga ning lõpuks sain ta eest napilt 1000 eurot ja ma olen müünud täieliku prügiks muutunud sama aasta Ford Focuse varuosadeks hinnaga 500 eurot, mis haarati praktiliselt lennult. Tunniga.

Prügi müüb paremini

Selge see, protsentuaalselt on nende kahe auto küsitava hinna vahe 300%, aga päriselt rahas? Rahas igatahes vähem, kui prügifordi isegi kehval tasemel korda tegemine tänavalegaalseks maksma läheks. Rääkimata siis korralikult tegemisest.

Selguse huvides olgu mainitud, et see prügiks muutunud Focus ei läinud sugugi mitte varuosadeks vaid liikleb endiselt aegajalt linnavahel ja jääb silma. Mida ma ka ostjale ütlesin on see, et tema ülevaatusvõimeliseks saamine maksab ainuüksi varuosades vähemalt 1000 eurot, kuid pärast seda on ta ikkagi roostes käkk, millel ei ole varustust ning tema müügihind kogu selle remondi tõttu ei kasva.

Ise tehtud, hästi tehtud

Mõnes mõttes ma mõistan inimese soovi osta võimalikult odavalt tööd vajav masin, sest ainult nii saab olla kindel, et auto saab korda selliselt, et temas võib kindel olla.

Kui auto on “korda tehtud” mõne autoärika poolt kõige odavamate võimalike varuosadega ja detailidega (isehakanud)lammutustest, või parandades vigu teibi, kruvide ja muu kättejuhtuvaga, siis võib üsna varsti samu asju uuesti remontida ning on tulemus ka esteetiliselt kole.

Ja see oleks põhjus, miks osta üks üliodav ront ja seda remontima hakata. Kuid minu mõistmine lõpeb otsa selles kohas, kus praktiliselt samasugune, kuid parema varustusega ning tõsiselt heas korras auto leiab lõpuks hädavaevu ostja ainult kaks korda kallima hinnaga ehk 500 eurot ODAVAMALT kui läks uuele omanikule maksma see prügiford.

Kindel on ka see, et pärast korda tegemist ei maksa see prügiford sugugi mitte 1500 eurot, mis tema legaalseks saamise koguinvesteering oli, vaid ikka seesama 500 eurot.

Odavautode müügigrupid on tõeline huumorinurk

Erinevaid autoteemalisi Facebooki gruppe ei tahagi enam jälgida, sest ainus mis seal pidevalt näkku karjub on 500 euroste bemmi- ja audiraibete müük.

Naerma ajab muidugi see, et mõne minuti jooksul suudab mingi tarkpea selle autojäänuse müüjale 300 eurot “sulas” pakkuda, teine küsib, et mis tegemist vajab, kolmas pakub vahetuseks autot, mille müük tal juba pool aastat edenenud ei ole, neljas küsib läbisõitu.

Just nagu need kõik omaksid ca 500 eurose auto ostmisel mingitki tähtsust. Ja kui ma panin sinna nende raibete kõrvale kunagi üles jällegi üsna ideaalilähedase BMW müügikuulutuse hinnaga 1500 eurot, siis vajus see vaikselt aga järjekindlalt allapoole huvi puudumise tõttu.

Tõsi, jaburaid pakkumisi tuli sinnagi ning ega autot müües ei olegi vaja kogu seda tilganäppijate (iidne autosläng) ja unistajate armeed, piisab ühest huvilisest, kes raha välja käib. Nii sain ka mina BMW müüdud toredale tüdrukule, kes väga rahule jäi.

Remont ei avalda müügihinnale mõju

Kui läheneda müügihindasid mõjutavatele faktoritele vanade rontide vaatenurgast, siis võib üsna selgelt järeldada, et vana auto hind sõltub ennekõike margi ja mudeli mainest, ihaldusväärsusest ning vanusest.

Kusjuures naljakas on see, et paljude autode ihaldusväärsus tekib neile nende väikese hinna tõttu. Mingist hetkest ja auto vanusest hakkab ta hind tõusma, aga seda seetõttu, et ta muutub üha haruldasemaks, uunikumiks. Kuid kuni selle punktini kehtib enamikel juhtudel põhimõte, et auto seisukord ei omagi niiväga tähtsust, tähtis on vaid hind.

Muidugi varieerumine turul pakutava hindades on olemas ja isegi suur ning loomulikult leidub täitsa piisavalt ka neid, kes seda 500-1000 eurost bemmiraibet ostma tulles roostet otsivad, kolinate pärast virisevad ja uut autot ootavad, kuid suures plaanis võib väita, et kui autol on vähegi välimust ning müügihetkel ta töötab, siis ei maksa see palju vähem, kui samasugune korras isend. Eranditega, loomulikult, aga erand kinnitab ju reeglit.

Natuke uuematelt autodelt oodatakse uueväärset seisukorda

Mida rohkem liigume uuemate autode suunas, seda kõrgemale kerib ennast nende hind ning sellega sünkroonis ka ostjate ootused. Kui hakkad müüma 2007. aasta Volkswagen Passatit 4500 euroga, siis saabuvad autot vaatama tegelased, kes vinguvad näiteks kulunud roolinaha pärast ja otsivad kriimusid stangedelt, nad võrdlevad seda uue autoga ja eeldavad ka uue auto kvaliteeti. Kuid üks asi, mis sünkroonis ei liigu, on ikkagi remondi mõju auto lõpphinnale.

Kui mõned aastad tagasi just sellise Passatiga sõitsin, siis matsin sinna müügile eelnenud aasta jooksul ligi 4500 eurot remondiraha ja saingi ta väga väga heasse korda. Tema müügihinnaks kujunes 4300 eurot, mis oli siis selliste Passatite üsna turu keskmine.

Iluvigade parandamine poleks hinda sentigi mõjutanud

Aga huumor on see, et kui ma poleks mitte ühtegi senti sinna autole kulutanud ja teda katkisena müünud, oleksin ma ta eest saanud umbes 3000 eurot. Kus on loogika? Kui ma oleksin ära vahetanud rooli ja käigukangi naha ning paiganud juhiistme serva, mille üle mitu vaatama tulnut vingus ja mille pärast neil ka auto ostmata jäi, siis ei oleks see auto hinnale mitte sentigi mõju avaldanud. Mitte. Ühte. Senti.

Olgu ma ei oleks pidanud teda nii palju eest remontima. Aga põhimõtteliselt hetk, mil ta rikki minema hakkas, olnuks õige aeg ta natukene turuhinnast odavamalt maha müüa ning ma oleks säästnud tuhandeid. Sest ka selles autode hinnaklassis on ostjad valmis maksma natukene odava hinna palju halvemas korras masina eest ja üliharva vastupidi.

Emotsioone kõditavad parendused aitavad müüa

Ikka selle Passati näitel – ma oleks saanud auto palju kiiremini müüdud, kui ma oleks otsinud siit-sealt kokku kosmeetilisteks parandusteks vajalikke detaile. Aga selle auto keskmine turuhind oli ikkagi see lõplik müügihind. Loomulikult on üleval palju kallimate samasuguste autode müügikuulutusi, aga küsitav hind ei ole ju turuhind. Turuhind on see, mis tema eest makstakse.

Üks kallis Passat oli müügis juba aasta enne seda, kui ma enda oma müüki panin. Ja ta oli müügis veel ka aasta hiljem. Tundus igati korralik, sile ja tubli auto. Aga tema hind oli 7000 eurot. Tõenäoliselt oli selle omanik teinud üsna samas stiilis remondi, mis ma ära tegin. Ja liitis kulunud summad auto hinnale. Aga seepärast ta seda veel vähemalt kahe aastaga ära müüdud ei saanudki.

Hinna ja investeeringu paradoks

Kuid siin ongi paradoks. See, et auto on tehniliselt korras ja selleks on kulutatud suuri summasid, ei oma keskmise autoostja jaoks tähendust. Selge on see, et on autofanaatikuid ja teadjaid, kes maksavadki pigem korras auto eest väga palju. Aga nemad on selge vähemus, sest keskmine autoostja vaatab HINDA ja siis seda, kui seksikas see auto välja näeb.

Kui tahad autot müüa, pese ta puhtaks, vaheta kulunud ja kriibitud käigukanginahk ning muud sellist pisikest mudru, et auto välimus värskemaks saada. Ning kuluta selle peale võimalikult vähe raha, pane ta müüki natuke turuhinnast odavamalt ja põhjenda seda ostjatele sellega, et autol on väikseid vigu, sellest ka odavam hind.

Kiiskav salong ja väike läbisõit

Kohe, kui sa hakkad teda PÄRISELT korda tegema, matad sa sinna alla hirmsasti raha ja auto väärtus samal ajal oluliselt ei tõuse. Sest ostja jaoks on peaasi, et läigib, on odav ja “last but not least” HODOMEETRI näit peab väike olema. Täiesti väike. Ega ilmaasjata autoärikad oma müüdavaid autosid “cockpit shine” spreidega rõvedaks ei muuda ning hodomeetreid ei keri. Nad teevad seda seepärast, et keskmine autoostja on rumal ja erutub justnimelt selliste asjade peale.

Veelgi uuemate autodega, ca 5 aasta kandis vanustega, on täpselt samamoodi. Avariilisele ja katkisele VW Tiguanile, mille remondikalkulatsioon oli üle 10 000 euro, joosti 6500 eurose hinnaga sõna otseses mõttes tormi, aga korralikku ja tervet, turuhinnaga 11 000 eurot, ei tahtnud keegi osta (ta oli müügis pikalt ka enne avariid).

Kuid konksu märkasid? KORRALIKULT korda tegemise maksumusega keriks selle hind üle 16 tuhande euro. Selge on see, et ta tehti korda võimalikult odavaid vahendeid ja juppe kasutades kellegi suvalise pädevusega tüübi poolt. Ning siis keegi ostis ta tõenäoliselt suurusjärgus 10 000 euroga ära. Ärikas teenis kasumit ja ostja oli jube õnnelik, sest ta sai auto ju nii palju odavamalt.

Miks üldse vana autoga midagi teha?

Nagu juba kirjutasin, siis auto pesu, puhastus, kerge vuntsimine ja hädapärane remont aitab kaasa sellele, et teda on lihtsam müüa võrreldes isendiga, mis näeb välja jube näru. Kiire ja lihtne on selle auto müük, mis eristub teistest samasugustest näiteks selle poolest, et tal on käigukangi nahk vähem kulunud või et ta on puhas ning ära on remonditud kõik, mis oli vaja.

Hinda need tegevused ilmselt ei mõjuta ja tegelikku väärtust ka eriti mitte, kui need tööd “peaasi, et natuke veel vastu peab” stiilis teostatakse. Samas, müüja vaatenurgast, kas see peakski olema tähtis? Ostjad lähenevad autole nagunii emotsiooniga ning hulluvad, kui neil hakkab allpool kihelema. Isegi kui miski muu natukene remonti tahab. Kui auto emotsiooni peale vajutab, siis muutuvad kõik muidu takistuseks olevad vead ja probleemid “ah, vana auto, eks midagi peab tegema” suhtumiseks.

Aus võib olla mitut moodi

Kui müüa korras autot, siis tuleb seda teha nii, et samal ajal ostad iseendale meelerahu. Minu jaoks on meelerahu see, et auto ongi päriselt päriselt korras. Mitte müügi jaoks üles vuntsitud. Jah, see on kallis, aga minu meelerahu on veelgi kallim. Ning teadmine, et olen aus müüja ning ei ole kedagi tillist tõmmanud…

Aga oot! Aus müüja olen ma ju ka siis, kui auto on katki, kulunud ja tahab remonti, on vana ja halb. Ja kui ma ütlen seda ostjale. Ning hinda mõjutab see teistpidi ausus ilmselt märkimisväärselt vähem, kui selle laguneva või lagunema hakkava auto korda tegemine maksma läheks.

Seega päeva nõuanne – ära tee mitte midagi, ära kuluta mitte sentigi. Laku auto odava raha eest puhtaks, kasuta salongi läikimalöömise spreid ning Rallye lõhnakuuske. Tee nii, et auto näeks hea välja. Ja siis pane ta odavama hinnaga müüki ja ütle, et see on halb ja tahab remonti. “Esisild tahab remonti, kõik on kulunud” aga hind on hea. Ja müük lihtsam.

Kas sa ikka tahad olla see inimene?

Kas tahad? Koorid iga võimaliku naha, lükkad oma kulutusi edasi kellegi teise kaela. Mina remondin kõiki autosid ennastunustavalt isegi siis, kui tean, et teda kaua ei pea. Teen nad korda ehk ostan, müün ja kahetsen.

Viimaste aastate kogemuse pinnalt võin öelda, et see on majanduslikult täiesti mõttetu tegevus. Kuigi selline sodimüük ei pruugi ebaaus olla (sest vigasust ei varjata), ei tähenda see siiski ka seda, et see on okei. Auto kulub kasutades ja keegi peab selle kulu kinni maksma. Ja kuidas on see viimane auto hinnaga seotud? Ei olegi. Autode hind on üks müstiline maailm, mis ei allu vahest loogikatele.

Märksõnad: , ,
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.