Uudis

Uku Tampere: Kuidas autot ostes või müües mitte tünga saada

Uku Tampere

Kasutatud auto ostmine on nagu loterii – võid sattuda väga hea sõiduki otsa, mille eelmine omanik on olnud hoolas ning müüb autot ausalt. Kui auto ajalugu ja kõik selle vead on teada, siis on lihtne kokku leppida ka õiglane hind.

Kahjuks on see roosa ideaalmaailm. Teeme selgeks, kuidas auto ostu-müügi tehingu järel rahulikku ööund magada.

Selles loos lähtume kahe eraisiku vahelisest tehnigust. Kui müüjaks on ettevõte, siis on müüja kohustuste ja vastutuse nüansside nimekiri päris pikk. Märgin ära sellegi, et artikkel ei püüagi olla kõiki rakursse kattev, sest siis tuleks see väiksema žurnaali mõõtu. Aga ehk aitab see panna paika õiglased ootused ja teha korrektsed liigutused.

Üldiselt taandub kasutatud autode ostmisel kõik 5 põhitõeni:

  • mida odavam hind ja vanem auto, seda väiksemad saavad olla ostja ootused;
  • mida ausam müük, seda raskem on ostjal hiljem protsessida;
  • lähtekoht hinnanguteks on normaalsest kasutamisest tingitud kulumine;
  • võtmeküsimus on see, kui oluline on viga;
  • müüja vastutus sõltub sellest, kas ta teadis või pidi teadma puudusest ning kas viga on varjatud;

Hind on ostja ja müüja vaheline kokkulepe

Põhimõte on see, et müüja peab andma müüdud asja üle kokkulepitud seisundis ning kui just teisiti kokku ei lepita, siis maksab ostja selle asja eest ka sellele seisundile vastava hinna.

Kasutatud asja ostmisel on ostja mõnevõrra kehvemas olukorras, sest ta peab osaliselt tuginema müüja lubadustele ja sellele, mida näeb ta ise autot üle vaadates ja mida näeb remonditöökoda kui auto sinna ostueelsesse kontrolli viia.

Asi läheb tasakaalust välja siis, kui auto pannakse müüki just seetõttu, et autol hakkab tekkima mõni suurem viga, mida müüja ise parandada ei taha. Siin ei oleks mingit probleemi, kui auto hind vastaks puudustele, kuid pole haruldane, et müüja jätab ühtteist olulist rääkimata või sootuks varjab auto puuduseid ning ajalugu.

Ostja ei ole püha lehm

Kahe eraisiku vahelistes tehingutes tuleb meeles pidada, et ostja ei ole tegelikult mingi püha lehm, kellel on kõiges ja kõigeks õigus. Võtkem arvesse, et keskmine eraisikust automüüja ei ole selle ala spetsialist ning ei peagi lõpuni teadma, mis karu kõhus toimub.

Kasutatud auto ostutehingus on mõlemad pooled sisuliselt võrdsed ning tehing on kahe inimese vaheline kokkuleppega. Kokkulepe maksta “selle” auto eest seisukorrale vastav hind.

Kasutamisest tingitud normaalne kulumine

Tuletan meelde, et jutt käib kogu aeg olulistest puudustest. See määratlus kehtib tegelikult igas eluvaldkonnas – kui keegi tahab millegi üle viriseda, siis virisemist väärivad vaid olulised puudused. Nendeks on faktorid, mis muudavad asja kasutamise ohtlikuks, ebaseaduslikuks või võimatuks.

Kuid ennekõike mängib võtmerolli ka asja vanus, selle eest makstav hind ning müüja lubadus. Mida vanem on asi ja mida odavam on selle hind võrreldes teiste sarnastega, seda vähem võib ostja ka nõuda ja oodata. Kuid seda ainult juhul, kui ostja teab, mis põhjusel on hind madalam ning kui olulisi vigu ei ole varjatud.

Kulunud piduriklotsid ei ole oluline viga

See, et kasutatud sõidukil on kuluosad kulunud, ei ole OLULINE viga. Tõsi, see peaks kajastuma mingil määral auto hinnas, aga kui me räägime alles hiljem avastatud vigadest, siis kuluosade kulumus ei ole oluline viga. Seepärast neid kuluosadeks nimetataksegi, et nad kuluvad ja neid tuleb vahetada.

Nende kulumist saab kontrollida proovisõidu ja ostueelse ülevaatuse käigus. Kui ostja neid ei tee, siis võtab ta teadliku riski ja sellega ka vastutuse endale. Kuluosad näiteks rihmad, pidurikettad, klotsid, puksid, liigendid ning isegi sidur.

Uurige, millal auto käis viimati tehnoülevaatusel Foto: Uku Tampere

Valeinfo andmise puhul kõik eelnev ei kehti

Tolereerimise kohustuse välistab jällegi see, kui müüja valeinfot annab. Ostja vaates on täiesti normaalne tugineda näiteks rihmade seisukorra puhul müüja ütlustele ning kui ta küsib rihmavahetuse kohta, siis on ta sellega oma hoolsuse vajalikul määral täitnud.

Kui müüja väidab, et mootoririhm on vahetatud eelmisel aastal 10 000 km tagasi, siis on ostjal igati õigustatud oodata, et see rihm on (sõltuvalt autost) töökorras veel mõnda aega.

Mõõdupuu on iga auto puhul kasutamisest tingitud normaalne kulumine, mis lihtsustatult öeldes tähendab seda, et mida rohkem auto sõitnud on, seda rohkem võib autol vigu olla ja seda rohkem peab ostja võimalike vigadega arvestama.

Oleks elukauge ja lausa idiootlik oodata 300 000 km sõitnud autot 1000 euroga ostes seda, et tal vigu ei ole. Kahjuks jätavad autoostjad tihti oma loogilise mõtlemise autoostule kaasa võtmata, aga julgustan neid seda tegema, siis on endal ka hiljem vähem valus.

Kahjunõue tuli pool aastat hiljem

Samamoodi on lihtsalt jabur oodata, et müüja vastutaks 1000-eurose auto müümisel 2000-eurose remondiarve tasumise eest. Selline juhtum sattus mulle ette sel suvel. Inimene müüs ühe vanema Ford Focuse hinnaga 1000 eurot. Ostja käis mitu korda proovisõidul ja oma sõbra töökojas ostueelses kontrollis.

Pool aastat hiljem tuli tagasi müüja juurde ja hakkas nõudma natuke üle 2000-eurose remondiarve tasumist müüjalt, kuna viimane oli kirjutanud kuulutusse, et auto on väga heas korras, aga tegelikult tuli remontida-hooldada 2000 euro eest. See lugu lõppes nii, et ostja maksis hoopiski müüjale hüvitist kulutatud aja ja närvirakkude eest, aga jama oli palju.

Siit võiks välja noppida soovituse müüjale, et kui sa ei taha hiljem mingite idiootidega vaielda, siis ära kirjuta liiga kergekäeliselt müügikuulutusse, et auto on väga heas korras.

Kirjuta parem, et auto seisukord on normaalne ja vastab tema vanusele ja läbisõidule. Sest iga müüja peab oma autot kõige paremaks. Mõtle kaks korda. Ilmselt su auto ei ole midagi erilist. Tavaline auto. Teisisõnu, ära luba liiga palju, sest tõenäosus sattuda mingi imeliku protsessija otsa on liiga suur.

Müüja ei pea teadma, mis on kaane all. Kui ta aga midagi teab, ei tohi seda varjata. Foto: Ove Maidla / PM /Scanpix Baltics

Kuidas mitte tünga saada

Eestlased on jube laisad omavahelisi tehinguid paberil fikseerima, kuid kuldreegel on see, et mida rohkem tehingu asjaolusid kirjalikult fikseerid ning mõlema allkirjaga kinnitad, seda lihtsam on pärast jaurata.

Tavakäitumine on kasutada maanteeameti kodulehelt välja prinditud lepingu näidist, mis on küll piisav, aga samas ka absoluutne miinimum. Või vormistatakse omanikuvahetus ilma igasuguse paberita maanteeameti e-teeninduses. See on väga äge teenus ja soovitan kõigile, et vältida näiteks seda olukorda, kus mingi isehakanud autoärikas müügilepinguga su autoga minema sõidab ja see auto veel pikaks ajaks sinu nimele tolknema jääb.

Aga kui asjad hiljem hapuks lähevad, siis pole selle lakoonilise lepinguga suurt muud teha, kui rulli keerata ja… khm… Tähendab, see on kindlasti parem kui üldse ilma lepinguta tehingut teha, omanikuvahetuseks on see piisav, aga hilisemaks protsessimiseks mitte.

Et lepingust oleks kasu, siis peaks igas lepingus peaks fikseerima lisaks ostja ja müüja täpsetele andmetele ka selle, milles on kokku lepitud – näiteks kas või see, mis oli müügikuulutuse sisu ja auto kirjeldus, ehk siis müüja lubadus ühelt poolt ning teiselt poolt see, mida, kus ja kui palju ostja enne ostmist kontrollis ja mis seal kontrolli käigus avastati.

Paber on kuningas

Selle kõige tulemusel peakski tekkima õige tehingu hind, mille kangutamist allasuunas saab ostja nõuda, kui soetatud silmateral mingeid olulisi jamasid tekib. Rõhutan veelkord, et olulisi jamasid, mitte selliseid, et ostjale auto ei meeldi või ei jätku raha selle remontimiseks või kütuse ostmiseks.

Veelgi enam, selliseid olulisi jamasid, mida müüja on teadlikult varjanud. Näiteks kui viimasel töökojakülastusel või ülevaatuspunkti külastusel on seal ära märgitud suurema puuduse olemasolu, aga müüja ei ole seda likvideerinud või on teinud pingutuse ainult selle varjamiseks ostja eest – olgu selleks kas või näiteks roosteauk auto põhja all, mis makrofleksiga ära täidetakse ja värske põhjamastiksi alla ära peidetakse.

Ja veel, inimesed, hakake ometigi alles hoidma autoga seotud paberimajandust. Remonditööde arved ning ülevaatuse paberid – see kõik aitab sul müüjana tõendada auto seisukorda ja selle juures tehtud töid. Korraliku dokumendipataka vastu ei saa tegelikult mitte miski.

Märksõnad: ,
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.