Nimelt pärineb vähemalt mingi, et mitte öelda suur osa, kasutatud rehve Soomest ja Rootsist. Rehvitöökojad vahetasid seal oma klientide autode rehvid, vanad visati kuuri kõrvale utiliseerimist ootama, klient sõitis uutega minema. Ja siis ilmus kusagilt üks tüüp Eestist, kes pakkus, et ta viib kõik need vanad rehvid ära. Tasuta. Ettevõtjale sobis, sest muidu pidanuks ta ju maksma.

See tüüp Eestist viis need kodumaale ja kukkus müüma. Mustrit 5-6 millimeetrit, kõik naastud alles, väga head rehvid. Ja inimene ostab, sest hind on silmipimestavalt odav. Nii harjusid Eesti tüübid seal Soome rehvitöökodade kõrval prügihunnikutes sorima ning sageli ei küsita selleks isegi omaniku luba.

Rehvitöökojad endiselt väga ei pahanda, sest nende prügi viiakse tasuta ära. Kuid nad on muutunud ettevaatlikumaks ja kui mul oli vaja jätta kunagi üks koorem keset ööd ühe töökoja juurde, siis paluti see hästi ära peita, sest ööpimeduses ei saa need rehvikratid alati aru, mis on prügi ja mis ei ole. Kõlab nagu lugu hämaratest 90ndatest aastatest, kuid toimus kevadel 2017. aastal.

Rohkem kui viis aastat vanu rehve ei tohiks kasutada

Aastaid tagasi kehtis nõue, et autodel ei tohi kasutada üle 10 aasta vanuseid rehve. Tänaseks on see nõue küll kaotatud, aga see kõneleb selgelt sellest, et rehvide puhul me ei räägi mitte ”parim enne” vaid ”kõlblik kuni” kuupäevast.

Paar aastat tagasi soovitas Eesti Rehviliit mitte kasutada samu rehve rohkem kui viis aastat. Need Soome prügihunnikutest kaevatud rehvid on reeglina just sellised umbes viieaastased rehvid ning on väga selge põhjus, miks muidu nii kokkuhoidlik ja isegi koonerdav soomlane “nii hea mustriga” rehvid välja vahetab.

Ühest küljest on seal talvised sõiduolud palju nõudlikumad meie omadest, kuid ennekõike seepärast, et isegi pooleni kulunud naastrehv on nii palju oma elastsust ja omadusi kaotanud, et ta lihtsalt enam ei saa oma tööga vajalikul tasemel hakkama. Rääkimata siis lõpuni kulunud rehvidest mustriga 3-4 millimeetrit, kus pooled naelad veel alles ja mille kohta siinmail öeldakse, et ”selle hooaja sõidab veel ära”.

Pooleldi kulunud naastrehv jäi lamellile alla

Nagu ma eelmises loos kirjutasin, siis märg ja sile jääpind on rehvi jaoks kõige keerulisem koht kuhu sattuda ning lamellrehvid kipuvad seal natuke hätta jääma. Mõned aastad tagasi tegi Tehnikamaailm rehvitesti, kuhu kaasati ka mõned jooksud kulunud rehve. Siledast jääst rääkides tõdeti kokkuvõttes: ”Kulunud naastrehvi jääpidamise puudumine üllatas meidki.”

Tehnikamaailma testid näitasid, et pooleni kulunud naastrehv jäi sellistes tingimustes pidurdamisel alla isegi kulunud lamellrehvile, rääkimata siis uutest. Tõdeti, et lõpuni kulunud naastrehviga pole jääpinnal midagi teha, kuid lamellid peavad kulunultki veel vähemalt natuke. Ja lõpuks muidugi ka loogiline lõppjäreldus, et igasugune kulunud rehv on nõudlikes oludes väga saamatu.

Rehvi väljanägemine ei ole esmatähtis

Enamasti räägitakse rehvi mustrisügavusest ja sellest palju seal naaste alles on ning kiidetakse, et ”pragusid ei ole.” Kuid sama oluline on jälgida ka rehvi valmistamisaastat.

Rehvi küljel on igasuguseid tähiseid. Üks neist on rehvi tootmise aeg. Selle leiab enamasti DOT kirja juurest ovaalse kujuga kastikese seest ja koosneb see neljast numbrist. Esimesed kaks on rehvi tootmise nädal, teised kaks on rehvi tootmise aasta.

Mina sain oma vana Mercedesega kaasa 7-8 mm mustrijäägiga naastrehvid, mis on justkui väga tore, aga neil on tähis 2210 ehk nad on toodetud 2010. aasta 22. nädalal ehk siis ürgvanad. Nähtavaid pragusid neil veel ei ole, aga selge on see, et suuri kiirusi ma nendega ei arenda ja pikki vahemaid enam ette ei võta. Ning ilmselt sõidan nendega nagu lehm libedal jääl.

See, et rehv näeb hea välja, ei anna mingit infot selle kohta, mis seisukorras on tema karkass ja kas rehvi materjal on rabe või on veel mingi elastsus säilinud. Elastsus on aga see, millest tuleneb osa pidamisest ja kogu vastupidavus (ning mugavus ja vaiksus).

Oma kaks õppetundi olen ma kätte saanud

Loomulikult ”saab hakkama” ka sellise rehviga ning auto juhitavus ja mingil tasemel pidurdamine säilib ka väga vana ja kulunud rehviga. Kuid rehvi vanus, mustri sügavus ja naastude hulk muutuvad oluliseks ohuolukorras ja suurte koormuste all ning vana rehvi omadused ei ole mitte kuidagi võrreldavad uutega.

Kui ma veel noor ja kogenematum autohuviline olin, siis otsisin isegi ”odavat ja head”, kuid tänaseks olen aru saanud, et kehva kvaliteedi kibedus annab endast märku veel kaua pärast seda, kui odava hinna joovastus on möödunud.

Rehvidega seoses sain mina ise kaks hoiatust, enne kui ainult uusi rehve ostma hakkasin. Esimesel korral oli vaja äkilisemalt pidurdada ja kuigi ma reageerisin õigel ajal, siis auto lihtsalt ei peatunud ega peatunud. Umbes nagu enamikes venemaa pardakaamera videotes, kus linnakiirusel on auto pidurdusteekond 50 meetrit ja toimub avarii. Ma sõitsin ka ühele Audile tagant sisse, sest minu auto all olnud 8 aastat vanad Pirelli suverehvid lihtsalt ei pidanud kuiva, aga kevadiselt jaheda asfaldi peal. Mustrit oli umbes 6 mm.

Teine hoiatus oli see, kui minu Toyota Hiace kaubiku all olnud 10 aasta vanused aga lausa 8 mm mustriga kenad naastrehvid järjest pauguga katki minema hakkasid. Kiirust 100 km/h ja koormat ainult 300 kg hetkel, kui tagarehv lendas pisikeste tükkidena mööda ilma laiali. Paar päeva hiljem järgmine ja siis võtsin vihjeid kuulda ja ostsin uued rehvid.

Üks meeter pikem pidurdusmaa võib tähendada oluliselt suuremaid kahjusid

Täna ma ei kasuta üle nelja aasta vanuseid rehve, millel mustrit alla 6 mm, sest nendega võetav risk on lihtsalt nii palju suurem sellest kulust uuele rehvile.

Kui mul peaks kaubikul rehv koormuse all suure koormaga lõhkema, siis ei pruugi ma ilma kõrvalise abita seda ratast vahetatudki saada, rääkimata jamadest, mis kaasneks selle juhtumisega kusagil kiirteel. Kui mul on vaja see 5,5 tonnine autorong pidama saada kiiresti, siis lihtsalt ei saa sellega hakkama miski muu kui uus rehv.

Ka sõiduauto puhul ei ole minu arvates see risk võtmist väärt, sest tavalisest kiiremini sõitmist ja ohuolukordades käituma õppinuna tean ma liiga hästi, mida tähendab kasvõi üks meeter pikem pidurdusteekond. See on piisav, et auto täiesti mahakandmisele sõita. Aga uue ja vana rehvi võrdluses räägime me maanteekiirustel pidurdusteekonna erinevustest kümme ja enam meetrit. Rääkimata sõidukindlusest, mida on palju raskem objektiivselt mõõta.

Kui normaalsed rehvid käivad üle jõu, siis äkki peaks autost loobuma

Ei maksa tulla rääkima sellest, kuidas sinu vana naastrehv peab küll ja juhitavus säilib. Kui sa nii räägid, siis ei tea sa ilmselt ei juhitavusest ega pidamisest suurt midagi. Ka rehvitestid näitavad midagi muud – nimelt seda, et kulunud rehvid on saast. Jah, sa saad ilmselt nendega kuidagi liikluses hakkama, aga üldiselt on vanade rehvide soovitamine vastutustundetu.

Ma ei ütle, et vanu rehve tuleb igal juhul vältida. Aga arvestada tuleb, et see on suur risk ning kui rahakott uuele rehvile peale ei hakka, siis vähemalt vali hoolikalt, mida sa autole alla paned. Üle viie aasta vanune ja alla 5 mm mustrisügavusega on igal juhul juba liiga kulunud rehv.

Kui rahakott ei võimalda autot hooldada, korras hoida ja sellele normaalseid rehve osta, siis tasuks tõsiselt kaaluda auto ostmata jätmist. See ei ole nii, et kui tervet tehet ei jaksa teha, siis tee pool. Sama ka ärimaailmas – kui äri ei ole võimalik teha ausalt ja makse makstes, siis on see lihtsalt üks sitt äri ja proovi parem midagi muud.