Nii kadus näiteks mitmetest uudistest või vähemalt nende pealkirjadest sõna ”ainult.” Ehk siis lugeda saime sellest, kuidas bensiini ja diiselmootorid keelustatakse. Tegelikult on aga jutt sellest, kuidas uute üksnes bensiini või diislit rüüpavate masinate müük keelatakse.

Valitsused püüavad oma hädadest reeglite virrvarriga üle saada

Olgu kohe ära öeldud, et mul ei ole mitte vähimatki elektrimootoriga autode ja hübriidide vastu. Vastupidi. Ma sõidaks ise hea meelega Teslaga ning ma olen täielik Lexuse hübriidajami fänn. Ja kui mu rahaline olukord seda lubama hakkab, soetan vähemalt VW e-Upi.

Aga kuniks valik hübriidimaailmas ja elektriautonduse maailmas on kesine ja kallis, siis kõlavad uudised sellistest keeldudest mõneti kummastavana ning iseenesest on mõistetav ka pahameel, mida need uudised tekitavad. Tahes tahtmata jääb mulje, et valitsused proovivad oma probleemi lahendada esmapilgul lihtsama vahendiga, kuid sisuliselt on tegemist valutava hamba välja tõmbamisega päraku kaudu.

Kuna mõned aastad tagasi töötasin isegi juristina õigusloome valdkonnas ja nägin ühtteist, siis huvitab mind just see vaatenurk probleemile. Valitsusaparaatide efektiivsuse puudumise tõttu ja efektiivsuse puudumise kompenseerimiseks luuakse aga järjest uusi reegleid ja keeldusid, saamata aru, et kogu sellel keeldude ja reeglite virrvarril puudub igasugune mõistlikkus. Aga seda tehakse, sest nii on lihtsam. Seejuures peab riigiaparaat tegema seda, mis on hea korraga võimalikult paljudele ja kokkuvõtteks toodetakse üks seljanka piimaga.

Londonis on juba heitmevaba tsoon, miks see ei tööta?

Objektiivsed mõõtmised näitavad tõepoolest, et Londonis on NOx ühendite tase väga kõrge ja õhu kvaliteet on halb. Seda kusjuures eriti Heathrow lennujaama lähistel, kus sellel suvel muuhulgas nähti kogu lennundusajaloo kõige suuremat lennutihedust. Ja siis üllatuslikult on selles kõiges süüdi autod!

Vaheinfoks, et suur NOx ühendite hulk heitgaasis on iseloomulik just nendele kaasaegsetele üleforsseeritud mikromootoritele, mis on tuksi keeratud justnimelt igasugu roheliste suunitluste survel selleks, et nad vähem CO2 emiteeriks. See selleks. Lähtume faktist, et suurlinnade õhk on kehva.

Londonis on juba praegu kehtestatud kesklinna ummikutsoon, kus sõitmiseks teatud ajavahemikus peab raha maksma umbes 11 naela päevas. Lisaks sellele on linnas ”Low emission zone”, kus idee poolest ei tohiks sõita vanemad ja saastavamad autod. Ilmselt vaatavad ametnikehordid pabereid ja näevad, et me tegime selle tsooni ja oleme kesklinna autoliiklust piiranud, aga ikka on õhk halb! Ja siis tuleb keegi roheliste lobitööst pimestatud tegelane välja ideega, et keelame üldse ära kõik sisepõlemismootoriga autod.

Ühest küljest on see ajuvaba idee maailmas, mis ei suuda ilma autodeta elada. Idee ei toimi kasvõi seepärast, et kui kütuseaktsiis enam ei laeku, siis kust valitsusaparaat suure osa eelarvest saab? Või kus kõik need tuhandete bensiinijaamade töötajad ennast edaspidi realiseerivad? Ja kui palju tööd pakub kütusetööstus üleüldse?

Kuid teisest küljest tuleks küsida hoopis seda, et miks ma näen koguaeg selles Londoni low emission zone’is liikumas rämedalt tossavaid vanu rekkaid, busse, kaubikuid ja miks on kogu linna liiklus üles ehitatud selliselt, et seal toimub üks pidev ummikutes istumine, fooride tagant kiirendamine ja lamavate politseinike järel kiirendamine.

Teisisõnu – Londonis on juba loodud mingid eeldused selleks, et linnaõhk oleks puhtam, aga kuna keegi seda tegelikkuses ei kontrolli ja ei jõusta ning kõik muud eeldused räägivad puhtama õhu võimalikkuse vastu, siis on tulemus null ja ametniku mõistus hakkab tulemuste ootuses tootma aga uusi keelde ja piiranguid. Sest senine tehtu ei ole ju tulemust tootnud.

Reeglid juba on, neid lihtsalt ei järgita

Kui ma aastaid tagasi veel juristina töötades sain tööülesande leida lahendus, et lõpetada massiline ebaseaduslik aktsiisikaupade toomine Venemaalt, siis selgus üsna pea, et tegelikult olid seaduses olemas vajalikud vahendid sellele kõigele piir panna ka ilma seadusi muutmata. Tõsi, need olid kohmakad ja mitmetitõlgendatavad ja õigusselguse huvides sai ka vastav seadus (ATKEAS) ära kohendatud, aga tegelikult olid vajalikud tööriistad juba kehtivas seaduses olemas ning nende abiga sai puhastustöö käima lükatud. Seni neid lihtsalt ei kasutatud.

Ja sama asi ka Londonis – hakaku senisest rohkem kontrollima, et kõik seal low emission zones sõitvad autod oleksid päriselt euro-V ja euro-VI ning ainuüksi sellega peaks linnaõhku puhtamaks saama. Ja Eesti kontekstis: tehnoülevaatus on Eestis üks tsirkus. Peamiselt seetõttu, et vohab korruptsioon ja igasugune prügi saab endiselt meie teedel liigelda.

Ja kui see olemasolevate reeglite jõustamine ei aita, siis tuleks enne inimestele ja majandusele nii harjumuspäraseks saanud süsteemide lõhkumisele suundumist ja keelamise asemel proovida kõigepealt muid viise: tee liiklust sujuvamaks, sest kõige rohkem saastab kiirendav või tühikäigul tiksuv auto. Londonis on meeletu kogus valgusfoore, mis ei ole omavahel mingisuguses sünkroonis. Sõit käib ainult foori tagant foori taha. Ja kui ei ole foore, siis sõidad lamavast politseinikust järgmiseni. Kui seda süsteemi efektiivsemaks muuta, siis saaks lisaks saastenumbrite kukkumisele võitu veel ka kasvõi seeläbi, et inimesed ei kuluta oma inimtöötundi keskmisel kiirusel ca 8-9 kmh liikudes.

Piitsa asemel präänik

Kuid ennekõike – piits ja präänik. Valitsused rakendavad hea meelega piitsameetodit, sest nii on lihtsam. Aga kui muuta elektriautondus inimestele soodsaks ja kasulikuks, siis toimub üleminek sellele loomulikul teel. Kui elektriauto muutub ise soodsamaks, kui elektriautoga seonduvaid kulusid saaks tulumaksuarvestuses maha arvata, kui kaasneks tasuta parkimine, väiksem tulumaksuprotsent elektriauto omanikele, käibemaksuvaba elekter auto laadimiseks… you name it! Kui elektriauto muuta präänikuks, siis kappavad kõik enda autot vabatahtlikult ümber vahetama elektriliseks. Igasugune keeld tekitab aga trotsi ja viha.

Samas ei saa ma sel teemal mõtiskledes kuidagi üle ega ümber sellest, et kuniks lõviosa elektrit toodetakse ikkagi mitteroheliselt, siis kus on see tegelik võit? Linnaõhku saad küll väheke puhtamaks, aga summaarselt paisatakse kõik see maailmaruumi ikkagi. Rohkem seepärast, et mootorikütuste maailm on juba valmis ning toimiv ja seda ei pea uuesti tootma-ehitama. Kui nüüd kõik ümber mängida uuele energialiigile, siis tähendab see rohkem tehaseid, elektrijaamasid ning uusi võrgustikke, mille ehitamine on tõenäoliselt suurem saaste, kui olemasolevate pööritamine.

Ning isegi kui see kõrvale jätta, siis autode toodetud heitgaasid moodustavad üsna pisikese osa kogu saastest, mis maailmaruumi paisatakse. Tehased, suured kaubalaevad, vulkaanipurse, metsatulekahju, Ameerikas juba aastaid põlev kogemata tuksi keeratud maagaasimaardla, arengumaad. Londonis toodab iga korter oma soojuse ja sooja vee ise lokaalselt, maagaasist. Ma julgen väita, et see kõik on see, kust peamine saaste siin maailmaruumis tuleb!

Autode heitgaaside pigistamine on lihtne, sest sellega tulevad kohe kaasa kõik roheliste hordid, kelle elu idee seisneb mõne puu kallistamises ja jalgratta sõtkumises ja kes tahaks kõiki linnatänavaid jalakäijate kasutusse. See on iseenesest väga hea, et keegi nii fanaatiliselt roheline on, aga mingi mõistus ja tasakaal peaks sellessegi ettevõtmisesse ju alles jääma. Kuidas iganes seda kõike ei serveerita, jääb ikkagi mulje, et tegemist on ühe valutava hamba välja kiskumisega tagumiku kaudu.

Ning metsi tuleb juurde istudada ja vähem inimesi sigitada. Saastel ei oleks nii suurt tähtsust, kui meil oleks piisavalt metsi ja vihmametsi, mis sellega tegeleksid. Kuid kahjuks on ”rohkem inimesi ja rohkem metsa raiumist” tänase kapitalistliku maailmavaate alustala ja seda muuta on juba palju keerulisem.