46 protsenti vähemalt 15-aastasest elanikkonnast peab helkuri kandmist vajalikuks, seejuures väga vajalikuks pidajaid on 78 protsenti. Helkuri kandmist ei pea vajalikuks vaid 5 protsenti. Helkuri kandmist väga vajalikuks pidajate osakaal on viimasel kolmel aastal varasemast veidi madalam.
82 protsenti lapsevanematest arvab, et nende lapsed kannavad alati helkurit, lisaks usub 12 protsenti, et nad teevad seda küllalt sageli.
Vastajad, kes kannavad helkurit ainult mõnikord või ei kanna üldse, tõid helkuri mittekandmise põhjusena esile kõige sagedamini asjaolu, et nad ei liigu eriti jalgsi. Unustamist või laiskust nentis kokku 32 protsenti vastajatest. 22 protsendi jaoks on peamine põhjendus, et helkurid kipuvad kaduma ja 19 protsendi jaoks, et nad ei liigu pimedas.
Võrreldes varasemate uuringutega on seekord eraldi helkuri puudumist põhjendatud sagedamini sellega, et see on riiete küljes niigi olemas või selleks pole vajadust.
Kõige levinumaks helkuritüübiks on rippuv helkur – enam kui kaheksa helkurikandjat kümnest kasutab just seda tüüpi helkurit. Rippuvat helkurit kasutavad sagedamini naised ja üle 64-aastased.
Ligi kolmandikul on püsivalt riietele õmmeldud helkur või ümber käe keerduv helkur. Püsivalt riietele kinnitatud helkurite kasutamine on aastaga sagenenud, ümber käe keerduva helkuri kasutamine aga jäänud samale tasemele.
Riietele püsivalt õmmeldud helkur on sagedamini kasutusel meeste, 25-49-aastaste ja peamiselt autojuhtide ja kergliikuriga liiklejate seas.