Hiljuti tutvustasime põgusalt tuliuut 6. põlvkonna E-klassi Mercedest, kuid 10 aastat tagasi võtsime põhjalikult ette nii tegelikult kui ka tinglikult E-klassi kuulunud Mercedesed läbi kuue aastakümne. Mälu värskenduseks: suurkeskklassi mersud said ametlikuks liignimeks „E” alles 1990-ndatel (W210).

Siitsamast Eestist õnnestus toonase artikli jaoks samale platsile korraga kokku koguda kaheksa autot üheksast põlvkonnast. Vanim osaleja oli 1956. aasta 220A (W120/180), mis kogus omal ajal kuulsust esimese kandev- ja kolmemahulise kerega Mercedesena ning sai tänu ruumikusele ja diiselversiooni D180 ökonoomsusele taksojuhtide lemmiktööriistaks juba toona.

Praeguse aja 60 000-km-ja-mootor-juba-remonditud-autode kõrval jääb üle ainult imestada artiklis kirjutatu üle. „Ostsin auto (1970-ndate W114, toim.) soomlase käest, hodomeetril oli 600 000 km. /…/ 300 000 kilomeetrit hiljem müüsin auto Venemaale – ja selle ajaga olin vahetanud ainult kuluosi! Tõsi, rooste tuli autole kallale ja mootoriõli tuli peale valada palju,” meenutas aastaid Eesti ja Põhja-Soome vahet kärutanud Jaan.