Alates Tartu rattaringluse avamisest on tartlased ja laiem Eesti avalikkus pidanud vaatama vastu kurvale, kuid teps mitte üllatuslikule tõsiasjale – kõik inimesed ei olegi haritud, hästi kasvatatud ning enda ja teiste varast lugupidavad.
Igapäevaselt jõuab meediasse, olgu see läbi sotsiaalmeedia või “ametlike” kanalite, lugusid järjekordsetest vandaalitsemisest: küll istutakse rattakorvides, sõidetakse ühe rattaga kahe- või kolmekaupa, pannakse rattaid põlema ja lükatakse Emajõkke.
Rohelisest ja kõikidele soovijatele esimestel kuudel tasuta pakutud rattaringlusest on saanud vandaalitsejate ajaviide ning esimeste päevadega oli lõhutud juba ligi sada jalgratast. Geeniuse toimetaja Martin Metsa sõnul on rattaringlusega toimuv ehe näide sellest, miks kommunism ei toimi – kui miski on kõigi oma, pole see tegelikult kellegi oma.
Tartlased on aetud tagajalgadele
Kuid tartlased ei anna niisama lihtsalt alla. Facebook kihab kodanike pahameelest, kes aktiivselt vandaalitsemisi jäädvustavad ja linnavalitsusele või lihtsalt laiemale üldsusele sotsiaalmeedia kaudu edastavad. Peamiseks kanaliks oli esimestel päevadel Märgatud: TARTU’s grupp, kuid nüüd paistavad rattaringluse kaitsjad olevat koondunud avalikku Facebooki gruppi nimega Rattaringluse Naabrivalve, kus jagatakse pilte, videosid ja lugusid kõikidele linnaelanikele avalikuks kasutamiseks mõeldud rataste väärkohtlemisest.
Grupis on näha ka Tartu linnavalitsuse ametnike kommentaare ja juhiseid selle kohta, mida vandaalitsejatega teha ja kellele kaakide tegevusest teatada. Näiteks Marika Post, Tartu rattaringluse projektijuht, kommenteeris nimetatud grupis järjekordse video alla, et peagi läheb vandaalitsejate elu kibedamaks, kuna ratastele tulevad suuremad ja hästi nähtavad lisanumbrid.
Tartu rattaringluse projektijuht Marika Post hoiatab Facebookis, et peagi tulevad rattaringluse ratastele suuremad seerianumbrid ja vandaalitseijaid ähvardab kuni 2500-eurone trahv.Foto: kuvatõmmis/Facebook/Rattaringluse Naabrivalve.
Samuti kirjutas Post, et hetkel panustabki linn ennekõike nn naabrivalve süsteemile ja linnavalitsuse ametnike lootus on see, et inimesed jäädvustavad nähtud rikkumised ja saadavad need kellaajaga aadressile info@ratas.tartu.ee.
Seega paistab, et linnaelanike kaebused ei lange kurtidele kõrvadele ning on lootus, et rikkujad saavad juba lähitulevikus teenitud karistused.
Tartu vandaalide käitumine ei ole erand, vaid reegel
Möödunud nädala jooksul ilmunud kaebuste ja vandaalitsejate tegevust kajastanud artiklite kommentaare lugedes võis korduvalt märgata arvamust, et tartlased ei ole rattaringluseks valmis, et justkui Tartus ja mujal Eestis ei saagi selliseid projekte teha, kuna oleme liialt matslikud, halvasti kasvatatud ja lõhume kõik kohe ära, kui see meile kätte antakse.
Natuke Eestist kaugemale vaadates on aga selge, et Tartu rattaid lõhkunud kaakide tegevus ei erine mitte mingil määral teistes riikides sarnaseid projekte tabanud vandaalitsejate lõhkumishimust – kaake ja debiilikuid, kes parema meelega lõhuvad, kui ise väärtust loovad, on igal pool.
Prantsusmaal läks 60% ratastest vandaalide ohvriks
Suurbritannias dokivaba rattaringluse teenust osutama asunud Mobike teatas, et möödunud aasta suvel lõhuti igakuiselt 10% kogu ettevõtte ratastest. Sarnane ettevõte GoBee lahkus Prantsusmaalt täielikult, kuna 60% ratastest hävitati või kahjustati vandaalide poolt kõigest neli kuud peale turule tulekut. Ka ameeriklased pole kuidagi sarnastest probleemidest pääsenud.
Pigem on küsimus selles, kuidas inimeste käitumist ja mõtteviisi muuta. Üks vandaalitsemise põhjus võib peituda selles, et hetkel on rattad esimestele registreerijatele ehk praktiliselt kõigile tasuta kättesaadavad.
Tartlased ei murdu!
Paari kuu möödudes tuleb 60-minutilise tasuta sõidu jaoks omada rattaringluse piletit või kehtivat bussikaarti. Samuti ei oodanud keegi, ennekõike rattaringluse projekti algatajad, et selle vastu huvi nii suur on: esimeseks päevaks registreeris kasutajaks praktiliselt iga viies tartlane.
Vandaalitsemisjuhtumite valguses võib tekkida nördimus – “kas me sellised siis olemegi?” – kuid enamasti leiabki negatiivne rohkem kajastust kui positiivne. Rattaringluse naabrivalve-sugused kodanikualgatused näitavad, et tõenäoliselt on rataste õigesti kasutajaid kordades rohkem kui neid, kelle jaoks see lihtsalt järjekordne “lõbustus” on.
