Autogeeniuse uus rubriik “Väljasõit”: miks meie arvates peaks iga Eesti autosõber sellel sillal ära käima

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Otteni sild Põlvamaal, kus Siim tagaajajad vette ajas

Autogeeniuses hakkab ilmuma uus rubriik, mis ilusate visuaalide ja lühitutvustuse näol toob teieni Eesti ilusamaid ja ägedamaid teelõike ja paiku, kus iga autosõber meie arvates peaks vähemalt korra ära käima.

See võib olla lõik, mis pakub juhile palju sõidurõõmu või vastupidi, sõitma peaks hästi rahulikult ja aeglaselt, et nautida vaateid. Võibolla viib see hoopis mõne varjatud ja vähempopulaarse vaatamisväärsuseni või tutvustab lihtsalt mõnda piirkonda, kuhu harvem satutakse.

Rubriigil on ka oma toetaja, Land Rover, kelle soov on, tema autod mööda Eesti vahvaid paiku ringi sõidaks ja me koos temaga inimestele meelde tuletaks, et autoga kuhugi sõitmine ei ole õudne ega ohtlik inimvaenulik ettevõtmine, vaid mõnus ajaviide ja meelelahutus, mida koos sõprade või perega ette võtta. Nii see hakkabki käima: Land Rover annab auto, meie leiame ägeda koha ja sõidame välja.

Esimene lugu on siin, head lugemist.

Otteni sild Põlvamaal

Mis: Otteni sild ehk “Siimu sild” Põlvamaal. Tegemist on maalilise kohaga Ahja jõel, kus filmis “Viimne reliikvia” Siim jälitajad jõkke ajab.

Kus: Sild asub Otteni vesiveski ehk Valgesoo vesiveski juures, mida on esmakordselt mainitud 1582. aastal.Tänaseni osaliselt säilinud veskikompleks rajati 19. sajandi teises pooles.

Miks: Ajalooline sild ja vesiveski, kaunis metsarada ja Ahja jõe ürgoru liivakivipaljandid nii jõe ääres kui ka metsas. Tee lõppeb RMK lõkkeplatsiga. Veski juures asub RMK Otteni metsamaja ning jalutuskäik metsateel viib ka teistesse filmist tuntud kohtadesse. Näiteks sellele rajale, kus Hans von Risbieter tõllast välja visati.

Kuidas sõita: Siin on kaardilink alates vana postitee algusest.

Millise autoga minna?

Kuigi internetis leiab märkusi, et silla juurde pääsemiseks on vajalik maastur, siis tegelikult asi nii dramaatiline ei ole. Kindlasti ei soovita sinna minna sportautoga ja kitsa tupikteena, mida ei hooldata, ei ole läbipääs ilmselt võimalik ka lumisel ajal, kuid tavaoludes on võimalik sillani jõuda ja see ületada ka tavalise pereautoga.

Kuna suurelt maanteelt sillani on vaid 1,5 kilomeetrit ja eriti kitsas lõik on vahetult enne silda, siis võib kahtluse korral ka jalgsi sillani kõndida, et olla autoga sõidetavuses kindel.

Oluline on jõuda vanale postiteele

Esimene ülesanne – sõitke Lõuna-Eestisse. Eeldusel, et stardite Tallinnast, kasutage selleks näiteks Piibe maanteed. Jah, see on natuke pikem, aga vähemalt ei pea te kaks tundi passima mõne veoauto mudaseid tagauksi või siis ootama närviliselt möödumisvõimalust vaid selleks, et manöövri hetkel kiiruskaamerasse naeratada.

Tartus sirutage jalgu, tunnetage Tartu vaimu, sööge midagi näiteks Aparaaditehases ja võtke suund Põlva peale. Tõelise sõidu- ja autosõbrana ei lähe te Põlva poole muidugi mitte otse vaid kasutate selleks vana postiteed, tuntud ka kui vana Tartu-Võru maantee. See ameerika mägesid meenutav maaliline lõik on tuntuim eesti sõidurõõmutee, aga sellest tuleb meil eraldi lugu.

Postitee algust märgistab silt, millele on kirjutatud… Postitee. Siinkohal peaksite nüüd GPS-rakenduse sisse lülitama või paberkaardi välja otsima. Lisame siia Autogeeniuse soovitusliku marsruudi sillani alates postitee algusest.

Vaimne valmisolek ja abivahendite olemasolu

Oluline! Kui teil on autos nõrgema kõhuga inimesi, siis nüüd a) hoiatage neid ette ja varustage kilekotiga b) sõitke väga, väga aeglaselt. Igale künkharjale jõudes võite avastada teiselt poolt suure languse, järsu kurvi või suurema osa ajast need mõlemad korraga. Kui teile ei meeldi rajumad karusselid lõbustuspargis, siis te vihkate ka seda teed.

Olles seda mitmete tõusude ja languste jada mõnda aega naerulsui vihanud, hakake Karilatsi kandis hoogu maha võtma, sest peagi ootab pööre vasakule.

Teie enda sisemine magentväljatunnetus või pilk kaardile võib näidata ka otsemat teed sillani, mis läheneb sellele lõuna poolt. Meie seda suunda täispikkuses läbida ei proovinud, kuna vähemalt silla poolsest otsast vaadatuna tundus see olevat natuke liiga läbi metsa.

Ja mitte selles mõttes, et kaunis metsatee vaid põhimõtteliselt otse läbi looduse. Auto taha ilmselt poleks asi seekord jäänud, aga miskipärast hakkas eetiline kompass ja soovimatus maastikukaitsealade lähistel off-roadi teha, segama.

Tegime tõestuseks ka selle lõunapoolse tee esimestelt meetritelt pildi. Võib olla läheb see kohe üle ilusaks ja laiaks metsateeks, aga kahjuks garantiid me sellele anda ei saa. Kes on käinud, andke teada!

Kui oled jõudnud Porgandisse, oled liiga kaugel

Tagasi meie põhimarsruudile. Peale vasakpööret Karilatsi kandis tuleb pikalt otse sõita. Põhimõtteliselt tuleb liikuda ümber Ahja jõe ürgoru ja Valgesoo maastikukaitsealade ning siis pöörata tagasi lõuna suunas Kärsa-Eoste teele. Napilt enne ühte 90 kraadist kurvi ja Porgandi nimelist bussipeatust, tuleb suurelt teelt paremale ära pöörata. Oletegi jõudnud viimase 1,5-kilomeetrise lõigu algusesse.

Vahetult enne Otteni silda, veskikompleksi juures, tuleb üks hästi järsk ja kitsas parempööre. Läheneda ülima ettevaatlikuse ja austusega. Ohtlikku ei ole seal midagi, aga näiteks sügisesed libedad lehed, mudane ilm või jää võib teid rumalasse olukorda panna. Enne finišit “kukkumine” jäägu ratta- ja suusavõistlustele.

Sild ise on kindel ja piisavalt lai, et seda autoga ületada. Suur tõusunurk on pigem fotoga loodud dramaatika. Tihedat liiklust (vähemalt enne seda artiklit) seal ei tohiks olla, kuid arvestada tuleb, et kahekesi kõrvuti sillale kindlasti ei mahu.

Sillal on õige hetk teha peatus ja imetleda Ahja jõge ning vana veskikompleksi. Ühelt poolt paisude taha pidurdatud vaikse vooluga jõgi on teisel pool vabaks pääsedes palju metsikum. Võtke ka aega, et uuesti lugeda, miks üldse see koht nii kuulus on.

Neil aastaaegadel, kui puud on lehtedes, on vaade ilmselt veelgi kaunim. Samas, droonifotoks sobis oktoobrikuu lõpp ideaalselt. Nüüd on see koht, kus võite nutma puhkeda, küsides, kas Eestimaa ongi isegi sügisel nii ilus!

Teerada, mis pildil silda ületades jätkub, viib kas selle lõunapoolse ligipääsu tee algusesse või siis lõkkeplatsile, mis ühtlasi tähistab ka selle marsruudi lõppu. Loo alguses toodud kaardipildil on lõkkeplatsil näha mõned autod, õhupallikujulisel väljakul, mille nööriks on tee.

Kui teil pole kiiret, ja loodame, et ei ole, siis jääge ööseks siia. Ahja jõekallas ja samblased metsad on ideaalne koht telkimiseks. Vaikne ja ilus, puuduvad juhuslikud möödakäijad ja liiklusmüra. Loodusega koos.

See on rubriik, kus me tutvustame teile ägedaid teid ja paiku Eestis, kus meie arvates peaks iga autosõber ära käima. Mõned neist pakuvad uskumatut sõidurõõmu, mõned aga hingematvaid vaateid. Mõned on eriti sirged, mõned eriti kurvilised. Mõned on sellised, kuhu pole siiamaani tohtinud üldse minna.