Miks: “Tartu-Võru maanteed ehk ajaloolist Postiteed on hinnatud Eesti kõige kaunimaks asfaltteeks.” Nii on öeldud kodulehel. Jah, tee, millel on oma kodulehekülg. Äge sõita, ilusad vaated, rohkelt ajalugu ja vaatamisväärsusi. Lõik, mille peaks igaüks korra elus läbima. Kasvõi jalgsi.

Kuidas sõita: Siin on kaardilink alates kihvtima osa algusest kuni Võruni. Lõigu pikkus on 40 km.

Millise autoga minna?

Tee, selle kvaliteet ning profiil mingeid erinõudmisi autole ei sea. Kurvid on järsud, tõusud ja laskumised teravad ning ootamatud, seega mida vedelama vedrustusega või kõrgem auto on, seda kindlamalt on kogu seltskonnal paari minuti möödudes väga paha olla.

Kuna tee on kitsas, siis auto laius ilmselt on kõige piiravam parameeter, eriti kui teine samasugune künka otsas vastu tuleb. Samas, kui tihti satub kokku kaks Hummer H1 moodi monstrumit?

Ole elus kasvõi kordki spontaanne

Tartust Võrru viib väga hea, sile ja lai põhimaantee. Jõuad napilt Tartust väljudes gaasi vajutama hakata, kui juba tulebki pidurit sõkiskõllõda (tallama, võru k.). Aga ära vali lihtsaid lahendusi. Mine mööda vana, käänulist teed. Garanteeritud, et und ei tule, aga silm ikkagi puhkab.

Ajaliselt ei tohiks samuti suurt kadu olla. Google’i kaardirakenduse järgi vaid 9 minutit, mis on umbes sama palju kui pealinnas kahe valgusfoori vahe tipptunnil.

Põhjust peatumiseks jagub palju

Kui minuteid lugeda ei ole vaja, siis on lisaks ilusale teele, võimalik külastada ka vaatamisväärsusi või minna suvel näiteks Palojärve ujuma, samas on ka RMK lõkkekoht.

Amatöörmükoloogina ütleksin, et tee äärde jäävad metsad võiks olla ka sobivad koriluseks, nii seened, kui muud saadused. Korilusega on üldse raske ämbrisse astuda (kui keegi pole just enda oma vedelema jätnud), sest kui saak on kasin, siis peab ka vähem puhastama ja konserveerima. aga värske õhk ja stressimaandus on igal juhul garanteeritud.

Vaatamisväärsustest tasuks välja tuua Põlva talurahvamuuseumi, mis on lõigu esimeses pooles. Väike armas muuseum annab ilusa ülevaate lõuna-eestlaste elust enne autosid ja droone.

Kõige olulisem, arvestades meie portaali suunitlust, on ikkagi Maanteemuuseum. Riskides laskuda klišeedesse, on tegemist kohaga, kus on huvitav kogu perel. Igati interaktiivne ja pidevalt uuenev sisukas muuseum, mis annab ülevaate kõigest liiklusega seotust.

Kui keegi kardab, et äkki see muuseum on ikka selline “meestekas”, siis võiks tuua paralleeli vabaõhumuuseumiga – selleks, et seal huvitav oleks, ei pea olema ju kudumise või puitarhitektuuri fänn.

Anna endale lubadus

Muusikahuvilistel tasuks silmas pidada, mis toimub Varbuse muusikamõisas, sest ka see koht jääb samale teelõigule.

Vana Postitee oma pika ajaloo ja hingematva (nii sõna otseses, kui esteetilises mõttes) on iga sõidufänni ja reisihuvilise kohustuslik sihtpunkt. Anna omale uusaastalubadus seal järgmine aasta kasvõi korra ära käia.