Universaalist pereautosse mahub muidugi ära kõik vajalik ja mittevajalik, et terveks ringreisiks varustatud olla…

On terve hulk mingeid asju, mille kohta võiks öelda, et iga eestlane peab olema neid vähemalt korra kogenud.

Sinna hulka kuulub lisaks mulgikapsastele ja mustale leivale ka Saaremaa külastamine.

Vähemalt selline tunne on mind valdanud viimased kolm aastat – sellest hetkest kui mõistsin, et suur osa mu kursavendi on saarlased ning neile ei mahu kuidagi pähe, et minu kujutelm Saaremaast piirdub viinapudelilt tuttava etiketiga – hunnik kiviklibu, paar kidurat kadakat ja tuulik.

Selle vea parandamiseks otsustasin viimaks ette võtta ringreisi mööda Saaremaad. Kui eesmärgiks on tuisata läbi Eesti suurima saare ühe päevaga, siis see siin on üks viis, kuidas seda teha.

Jaanalinnud ja sebrad

Teekond Saaremaale algab aga hoopiski Muhust. Pärast Virtsu-Kuivastu praami jõudsime pisikesele Muhu saarele, mis on nii äraütlemata armas ja hubane, et tõtt-öelda oleks ma hea meelega sinna jäänudki. Suva see Saaremaa.

Muhus on jaanalinnufarm! Jaanalinnufarm on aga vägagi ekslik nimi, sest lisaks jaanalindudele leiab sealt näiteks sebrasid, kes Tallinna loomaaia eksootilisest ampluaast puuduvad.

Ootan huviga, mil jaanalinnufarmi tekib ka kaelkirjak, sest need on ka Tallinna loomaaia nimistust veel puudu.

Ootamatu sild

Ma võin teada, kuidas mu bemmil vändaandurit vahetatakse või karterituulutust, ent seda ma ei teadnud, et Muhu ja Saaremaa vahel sild on, või noh, tamm… Piinlik!

Ehkki Muhu jättis endast meeletult ilusa mulje, siis see sild äratas minus lootust, et sebrad ei ole minu päeva tipphetk. Etteruttavalt võib tõdeda, et ei olnud.

Pärast Väinatammi paremale Orissaare peale keerates jõuab maanteele number 129. Enne seda võib Orissaare keskel asuvast poest jäätist osta ja Illiku laiule jalutama minna, kui on ilus ilm, mida tol päeval päris kindlasti oli.

Oluline number: 129

Pärast jäätist tuleb keskenduda uuesti numbrile 129. See on kõige tähtsam number kogu sellest artiklist, sest tegu on kõige lõbusama, ilusama ja põnevama maanteega tervel saarel.

Ma isiklikult muidugi viimset kui ühte maanteed proovile panema ei hakanud, kuid seda tõsiasja kinnitas mu põlisest saarlasest kursavend.

Maantee nr 129 on selline tee, mida tahaks proovida mitme auto, ilma, seltskonna, tuju ja kõigi muude variantidega. Selline tee, kus piltilusad vaated merele vahelduvad kurvidega, kus sul pole hetkegi aega, et millelegi muule mõelda.

Kui aga tahta millelegi muule mõelda ja võtta teekonda tükimaad rahulikumalt, jääb 129 peale mitu vahvat kohta, kus peatusi teha.

Napilt peale Orissaaret jäävad tee peale Maasi ordulinnuse varemed. Pisikesest mereäärsest parklast küngaste taha jäävad varemed, kus saab julgelt sees kolada ning lihtsalt olla.

Peale Maasi linnust võib võtta suuna Triigi sadama suunas. Tee sinna kulgeb taaskord mööda mainitud lemmikteed. Triigi sadamast räägime teine kord, seekord tuiskame sellest mööda ja keskendume tähtsamatele asjadele.

Triigi sadama juurest võib korraks põigata teele number 79 ja suunduda Angla tuulikumäe poole. Ei mina ega mu Saaremaa-spetsialistist kursavend ei osanud täpsustada, kas tegu on kõrikuradi pudelil kujutatud tuulikutega, ent sellegi poolest on neid seal päris mitu.

Edasi tuleks minna tagasi. Kiiremini saaks muidugi edasi minnes, aga tagasimineku eeliseks on selle reisi peategelane – maantee number 129.

Võtsime suuna Panga panga poole. Panga pank on üks nendest hingematvalt ilusatest kohtadest Eestis, millest vorbitakse postkaarte ja laenureklaame. Meeletult tore koht drooni lennutamiseks, kui see juhtub kaasas olema.

Peale Panga panka tasub jätkata teed number 129, kuni see otsa saab. Saaremaa õnneks või kahjuks ei saanud otsa. Õnneks, sest avastamisrõõmu oli veel palju, ent kohati kahjuks, sest nende postkaardivaadete ja nurgataguste randade avastamine oli selleks hetkest võtnud päevast suurema osa kui oleks osanud arvata.

Võtsime suuna Sõrve sääre poole. Sõrve tuletorni juures tuleb kindlasti jalutada sääre tippu. Seal saavad kahed lained kokku ja see näeb kuidagi vale välja. Kui vaadata üle Liivi lahe, näeb ka lõunanaabreid.

Sõrve säär oli Teise Maailmasõja ajal võrdlemisi tähtis koht, mida kaitsesid kord venelased, kord sakslased. Kõige selle keskel oli Tehumardi, mis asub Sõrve sääre kõige kitsamas kohas.

Tehumardist leiab Teise Maailmasõja hukkunute ühishaua. Kusagil sealkandis olevat ka punkrid, ent nende avastamiseks on tarvis rohkem kui ühte päeva.

Peale seda kihutasime läbi Kuressaare Muhu poole tagasi. Esiteks selle pärast, et tahtsime päikseloojangu Väinatammil kinni püüda ja teises, sest Muhus jäime öömajale, et järgmine päev Hiiumaa ette võtta.

Kindel on see, et Saaremaal on palju rohkem kui kiviklibu ja paar kidurat kadakat. Ühe päeva jaoks on seda lausa liigagi palju. Minu to-do listist jäi välja veel põhikooliõpikutest tuttav Kaali kraater ja Koigi raba.