Rubriigi toob sinuni 

Väljasõit: Miks on parim auto läbi Kõrvemaa sõitmiseks väike kabriolett, kuigi sellega kuskile ligi ei saa?

Mis: Suur maastiku- ja looduskaitseala Harjumaa idaservas
Kus: Piirkond, mis jääb Aegviidu ja Tallinn-Narva maantee vahele (kaardilink)
Miks: Nii mitmekülgse loodusega ja mõnusate metsaradadega sihtpunkti peab igaüks vähemalt korra külastama
Kuidas sõita: Sihitult, hästi aeglaselt ja võimalikult vabas õhus. Ideaalis kabrioletiga, aga sobib ka täiesti avatud akendega.

Millise autoga minna?

Mets, kruusateed ja loodus, seega võiks arvata, et mida džiibim, seda parem? Ei, selleks saab osta spetsiaalse seiklusmatka, mille käigus minnakse väga võimekate maasturitega kohta, kuhu sa ise ei julgekski.

Samas võib eeldada, et matkakorraldajad teavad täpselt, kus võib sõita ja mida teha. Asi, millega ise müttama minnes võib vabalt eksida, sest tegemist on ikkagi kaitsealaga.

Kes kuidas Kõrvemaal liikuda soovib. Kindel on see, et kaherattalistega jõuab kaugemale ja näeb rohkem.

Meie otsustasime selle väljasõidu teha täiesti ebaloogilise autoga, milleks oli väike ja  sportlik Mazda MX-5 kabriolett. Ühelt poolt kannustas meid ajakirjanduslik huvi, et kas ja kui kaugele me üldse jõuame, sest asfaltteid sellises kohas ei ole.

Teisalt on aga mõnusaks mõnetunniseks looduspargi külastuseks lahtine auto maailma kõige parem variant.

Lõhnad, vaated ja kogu ümbritsev ilu on siinsamas, käeulatuses. Kiirustada ei ole vaja, kulgege kasvõi 20 km/h. Kolonni te ei tekita, politseid ei kutsuta. Lisaks on kurvilistel ja matkajaid ning jalgrattureid täis teedel kiiresti sõitmine isegi ebaviisakas ja ohtlik.

Miks mitte siis üldse jalgsi või rattaga minna? Seda soovitame loomulikult ka teha, aga alati ei ole aega, piisavalt head vormi või siis tahet. Aegajalt ju võib ka autoga matkata.

Lihtsalt hakake minema

Sõitu alustage Kõrvemaa matka- ja suusakeskuse juurest. Kinnitage kõht, küsige kohalikelt nõu sihtpunktide ja teeolude osas ning pange üldine marsruut paika.


Meie võtsime plaani mõned tuntumad kohad (Jussi nõmm, Paukjärv, Oru sild), teadmata, kas sinna autoga pääseb.

Konkreetset marsruuti seetõttu ka ei jaga, kuna kõik teed ei ole läbitavad, Google Maps ei ole kursis mõningate tõkkepuudega ja üldiselt ei ole vaja liiga palju stressata. Lihtsalt võtke omale paar tundi ja seigelge.

Kuidas me Jussi nõmmele ei jõudnud

Esimesena proovisime minna Jussi nõmmele. Andres Tõnisson kirjutab aastal 2000 ajakirjas Loodus nii:

“Kaugetel ja külmadel aegadel pidas taganev liustikuserv siin pikema pausi. Jäälõhedest ja -kanalitest välja voolavad sulaveed kuhjasid kokku arvukalt kühme, kupleid, seljakuid ja kõiksugu muid kumerusi, mille poolest Jussi ümbrus nii rikas on.”

Foto: Marko Vainu, Wikipedia

Kui 1920ndatel kattis ala veel männimets, siis juba esimese vabariigi ajal avastati lageraie võlud. Peale maailmasõda otsustas Vene sõjavägi sellest piirkonnast laskepolügoni teha, mis ei võimaldanud metsal uuesti kasvama hakata ning seetõttu ongi keset Kõrvemaa metsi suur ja künklik nõmm.

Mis tegelikult, jättes traagilised tekkepõhjused kõrvale, on tänaseks päevaks väga lahe koht. Nõmmel matkates võib eriti kuumal suvepäeval kujutada end mõnda palju mägisemasse piirkonda kui Eesti.

Eelnev lause tugineb mõne aasta tagusele jalgsimatkale sealses piirkonnas, sest Jussi nõmmele me ei jõudnud. Muidugi ei olnudki plaanis nõmm autoroolis läbida, aga kuidagi suutsime mööda panna ka teeotsast, mis oleks viinud mõistliku jalutuskäigu kauguseni sihtkohast.

Kuidas me Paukjärvele ei jõudnud

Mis siis ikka, lähme hoopis Paukjärve raba ja vaatetorni uudistama. Hoopis teistsugune loodus ja kooslus kui Jussi nõmm.

Tuleb möönda kurba tõika, et ka sinna me ei jõudnud. Põhjus on näha alltoodud pildil. Tundsime, et ilmselt ei paku sealne rahvastustihedus soovitud üksik- ja ühistunnet loodusega.

Kaskiksilla parkla

Samal ajal rattamatkanud sõbrad rääkisid, et Paukjärve vaatetorni juures käis tol hommikul korralik “laulupidu”. See tähendab, et ühe ettevõtte suvepäevade järgne hommikupoolik, kus vaikselt hakati ennast ja laagrit kokku pakkima. Lisaks ka meiesugused pühapäevamatkajad. Ei midagi traagilist või ebameeldivat, lihtsalt väga palju rahvast.

Kuigi sihtkohti, kuhu me ei jõudnud, oli läbitud (läbimata?) alles kaks, oli stardist kulunud juba terve tund. Otsustasime hakata seiklema Soodla veehoidla suunas, et siis Kõrvemaalt väljuda. Kaardi järgi põhja suunal ehk siis Tallinn-Narva maanteele, ühtegi sõidetavat võimalust ei näidanud. Ilmselt põhjuseks marsruudil laiuv suursoo.

Sõidu käigus jõudsime ka olukorda, kus oleks väga vaja läinud suurt ja võimsat maasturit ja siis kohe olukorda, kus olime tänulikud, et meil ei olnud suur ja võimas maastur. Põhjuseks lagunenud teetruup, mis tegi Mazdaga edasi liikumise võimatuks.

Kogu tuldud teed tagasi ei soovinud me ka sõita, seega valisime kolmanda tee, üle Oru silla. Neid on muuseas kaks, üks hästi iidne ja äge, kust saab ainult jalgsi üle. Teine on Oru autosild. Või noh, oli kunagi.

Kas teie läheksite seda silda ületama pigem kahetonnise linnamaasturi või tonnise sportkupeega? Eriti sellisega, millel pole katust. Kuna silla alt tundusid konstruktsioonid tugevad, siis võtsime riski …

Sild turvaliselt ületatud, seiklesime edasi. Nägime ka metsast väljuvat maasturituuri, mille käigus muist juppe vist oli kuhugi kännu taha jäänud. Seltskond oli sellest hoolimata entusiastlik ja meie punane väike sportauto nende mudaste maasturite kõrval moodustas mõnusa kontrasti.

Kuidas me Kõrvemaalt välja ei saanud

Taaskord jõuame plaanide tegemise ja Google Mapsini. Entusiastlik kaardirakendus juhendas meid Soodla veehoidlani, mis on peaaegu juba Piibe maantee ääres. Kahjuks olid seal tõkkepuud ees ja tulime tuldud teed tagasi. Mitte nukralt, sest loodus oli jätkuvalt ilus ja lõhnas.

Ärge küsige kuidas, aga lõpuks väljusime Kõrvemaalt loodenurga kaudu ning jõudsime Kursi külla, kus kohalikel on mõistetavad mured ja arusaadavad lahendused seoses meile pakutava NATO vihmavarjuga.

Kaasa kohalik või võta vabalt

Tahaks Kõrvemaa seiklust kokku võtta nii. Kui sa tahad olla ettevalmistunud, oma aja peremees ja üldiselt kontrollilemb, siis leia mõni kohalik, näiteks sealt spordikeskusest, ja lase omale autoreisiks mõistlik kaart valmis joonistada.

Tehnoloogiale ei soovita loota, sest see viib su kohale ja toob lõpuks välja, aga pika ringiga ja mitmeid kordi tagasi pöörates.

Kui sa oled rohkem selline yolo! tüüpi inimene, siis lihtsalt mine. Lase katus või aknad alla, viska matkasaapad pagasnikusse, et soovikorral mõned kilomeetrid jalutada ning naudi elu. Kõrvemaa on Tallinnale nii pagana lähedal, et kui sa veel pole käinud, siis suvi jätkub – mine kohe!