Kuidas sõita: Sõitma võiks hakata kas põhja- või lõunapoolsest otsast, sest neli kontrollpunkti jäävad ilusasti ritta nagu maasikad kõrre otsa.

Millise autoga minna?

Sellele küsimusele on kaks vastust ja need on kardinaalselt erinevad.

Esimene vastus on: ükskõik millisega. Kõik neli kohta on hästi ligipääsetavad suurte magistraalide ääres, erisõidukit pole vaja ja mugav on sõita nii väikse kui suure, aeglase kui kiire masinaga.

Meie läksime uue korraliku varustusega Mazda 3-ga ja see oli just sobiv, sest suur osa teest kulgeb mööda suuri trasse, kus liiklust on palju. Nii et pane aga radariga püsikiirushoidja peale ja kulge turvaliselt.

Aga hoopis teine on olukord siis, kui tahad oma auto kahel võimalikul kohal ka ringile viia. Siin ei ole universaalset nõu anda, vaid kõik sõltub sinu masinast, rajataluvusest, kas sul on rehvid kaasas või ei ja nii edasi. Igatahes on võimalik kogu teekond vabalt ka nii läbi teha, et “loom” on treileril ja lõpuks lased ta puurist välja.

Algus

Liiga paljud meie väljasõitudest on alanud nii, et kõige tähtsamat esimest punkti pole kirjas. Iga hea väljusõidu alguseks on korralik hommikusöök. Näiteks inglise oma.

Väike eelpeatus pealinnast tulijatele

Kui hakkad seda väljasõitu tegema Tallinnast, siis sõidad linnast välja mööda Pärnu maanteed. Kohe pärast linna piiri ületamist võib juba esimese peatuse teha.

Ei, mitte selleks, et Maksimarketist Mehukattit osta. Laagris asuva poe all on lihsalt Unibeti kardirada, mis on justkui väike boonus. Kui rada juhtub vaba olema, saab seal esimesed kiiremad ringid juba ära teha.

Esimene peatus: Põhja-Eesti ainus korralik autospordi keskus

Kui mööda neljarealist olete Ääsmäeni jõudnud, siis jääb veel umbes tosin kilomeetrit Haapsalu poole põrutada ja oletegi LaitseRallyPargis. Õige koha tunneb kaugelt ära vana tuulikutorni järgi, enne mida tuleb vasakule keerata.

LaitseRallyPargist on saanud päris mitmekülgne autospordikeskus. Kui autos on nooremat seltskonda, võib nad lasta omaette liikluslinnakusse, kus saab niisama elektri- või ka bensiiniautodega põristada ja neile õpetatakse isegi liiklusreegleid. Ega see mööda külgi maha ei jookse.

Juba autospordi moodi on kardirada, kus saab sõita nii laste- kui ka korralikku hobikarti. Kui on kaasas, võib ka oma kardiga minna.

Kõige kuulsam on Laitse kindlasti oma 2,3-kilomeetrise paarisraja poolest. Kõige lihtsam on võtta Laitse garaažist Lada 05/06 või BMW 318 ja kruusa- ning asfaltkattega ring läbi teha. Kes ihkab rohkem adrenaliini, saab professionaalse juhi kõrval raja läbi teha ja ka oma autoga võib ringile minna.

Menüü sellega aga otsa ei saa, sest lisaks saab Laitses veel teha trikisõitu naljaautoga (keerad rooli vasakule, rattad keeravad paremale), maastikusõitu oma džiibi või nõuka-aegse UAZ 452D-ga.

Ühesõnaga tegemist on küllaga, aga meie teekonnal ootab veel punkte.

Peatus kaks: mootorispordi muuseum Turbas

Laitsest tuleb keerata maanteel jälle Haapsalu poole ja sõita umbes 14 kilomeetrit kuni näed Turba kohasilti. Kohe-kohe hakkavad silma pruunid sildid, mis juhatavad asula teise otsa endise Ellamaa elektrijaama hooneni. Suursugusest ehitisest ei saa mööda sõita, sest sildid teatavad, et siin on MoMu – mootorispordi muuseum.

Muuseumi ametlik avamine oli alles tänavu aprillis, mistõttu võib juhtuda, et paljud huvilised pole siia veel sattunud.

Aga peaks, sest nende müüride vahele on peidetud lausa mitusada erinevat sõidukit, alates sellisest külgkorviga Urali tsiklist lõpetades BMW M1-ga, millel võimsust ei rohkem ega vähem kui 650 kilovatti. Muidugi on sellega sõitnud Eesti sportlane.

Pärast MoMut võib kasutada võimalust ja tutvuda eluga Eesti väikelinnades, selleks tuleb muidugi minna Turba bussipeatuse ja poe juurde, mis on kohaliku elu keskus.

Esmapilgul näib, et sellega Turba elu piirdubki, aga igas väiksemas kohas tasub heita pilk teadetetahvlile. Sealt selgub, et kohalik rahvas elab aktiivset seltsielu. Toimuvad kodukohvikute päevad, peetakse võrkpalli trenne, lähedalasuvas külas toimub offroadi festival, eakate festivalil esineb Kalle Sepp (või oli see Uudo Sepp? või Adeele? või Sepo Seeman?), eriti tihe on jaanipeo programm ja nii edasi.

Aga meie tee viib edasi lõuna poole. Põhimõtteliselt on siinkohal võimalik teha ka väike ring ja põrutada edasi Ristini, sealt keerata ära Virtsu suunas ja külastada Kullamaad, kus läbi Teenuse küla ja Vana-Vigala jõuda Pärnu maanteeni.

Kes aga on rohkem eesmärgile orienteeritud nagu meie, võtab Turbast sihi Nurme ja Pajaka külade peale. Selliseid Eestimaa tagahoove läbi sõites võib autojuht ainult imestada, kui lõputute kilomeetrite kaupa on meil suurepäraselt asfalteeritud maanteid. Kelle ees müts tõsta? Maanteeamet või Saksa maksumaksja ja Euroopa Liidu fondid? Aitäh igatahes.

Halinga, mis ei asu muide Tallinnas

Nii, oleme Pärnu maanteel ja siin on meie kolmas peatuspunkt. Selleks on on Tallinna Automuuseum. Just selline nimi võib ette tulla, kui lööd otsingusse sisse automuuseumi. Konks on selles, et see muuseum tegutseski tükk aega Tallinnas loomaaia kõrval, aga nüüd on kolinud Pärnumaale.

Kui MoMu on selgelt mootorispordi fookusega muuseum, siis automuuseumist saab lihtsalt suurema doosi nostalgiat möödunud aegade hiilgusest. Ja võib-olla mitte ka nii eriti säravast hiilgusest.

Juba sisse astudes tervitab külalisi hiiglaslik maanteelaev, 1959. aasta Cadillac Coupe de Ville, mis on suurem kui mõne mehe korter. Tšaikad pole tegelikult väiksemad ja ühena esimeste seas on ka see, mida president Lennart Meri kasutas oma esimese ametiautona.

Kuigi Automuuseumis on nii Ameerika, Rootsi, Itaalia autotööstuse toodangut, on põhirõhk nõukogude liidu masinatel.

See kõik tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on huvitav ajalugu õppida, et millist nullkolme peeti siis nõukogude liidus “luksiks” ja millist “superluksiks”. Teisest küljest on selge, kui suure hüppe me oleme poole sajandiga teinud nii tehnikas kui ka elukorralduses, ja see on ikka rõõmustav.

Kui näiteks takso tellimiseks piisab tänapäeval paarist puudutusest telefoniekraanil, siis sellise kollase Volga tellimine oli vanasti omaette ettevõtmine. Kõigepealt lähed oma kodust välja taksopeatusse, seisad seal järjekorras, kuni saad auto, siis sõidad sellega koju ja võtad peale pereliikmed või sõbrad ning alles siis saad sõita sihtkoha poole.

Kui Halingas on otsad kokku tõmmatud, tuleb võtta suund väljasõidu lõpppunkti.

Eesti ainus tõeline ringrada

Kes tahab ennast või autot tankida, võib Pärnusse sisse sõita, aga kõige otsem on veidi enne linna paremale pöörata sealt, kus näitab silt “Audru 16”.

Auto24ringile Eestis vastast pole. Kellel on vastav sõiduk ja tahtmine, saab just siin oma sõiduki ja oskused tõelisele proovile panna.

Audru ringil saab sõita kokku neljal eri  pikkuse ja kujuga trassil. Suur ring on 3,2 kilomeetrit pikk. Juures on kõik, mida ringrajasõiduks vaja ning seetõttu on rajal ka FIA Grade 4 litsents.

Rajal on teha palju. Võib näiteks rentida mõne pakutavatest tagaveolistest – valikus BMW 325 ja Toyota GT86 –, aga miks mitte ka Porsche 911 Carrera S. Kui ise rooli ei kipu, võib teha sõitu ka kõrvalistmel nn driftitaksos. Kui rada juhtub vaba olema, võib minna sõitma ka oma autoga.

Aga Audrusse tasub minna isegi täiesti spontaanselt ja kas või tribüünilt Porschede mõõduvõttu vaadata.