Rubriigi toob sinuni 

Mis juhtub, kui läbi Mulgimaa sõites külastada KÕIKI vaatamisväärsusi?

Otsustasin sõita läbi Mulgimaa nii, et külastan kõiki tee äärde jäävaid vaatamisväärsusi, kuhu näitab vastav suunaviit. Teate küll, pruun silt ja valged tähed.

Piiranguks see, et objekt ei tohi olla kaugemal kui 2 kilomeetrit. Mis te arvate, kui palju selline sõit aega võtab, kui Google Mapsi ennustus sellel marsruudil peatusteta sõites on 108 kilomeetrit ja natuke alla 2 tunni?

Mis: Lõik, mis viib Mulgimaa sildist Heimtali lähedal Tõrvani (kaardilink).
Kus: Mulgimaal, loomulikult.
Miks: Sest Mulgimaa on äge ja te kõik satute sinna liiga harva!
Millise autoga: Ma tahaks, et te kõik saaksite seda teha uue ja sportliku Jaguariga, aga tegelikult sobib iga auto, kui meeleolu on õige.

See sõit oli minu Väljasõidu rubriigi üks lahedamaid ja emotsionaalsemaid. Kokku langes nii palju õigeid asjaolusid: ilm oli ideaalselt suvine, Jupiter oli ilmselgelt retrograadselt kaksikutes, autoks sportlik ja punane (!) Jaguar XE, teeremonte kohtasin kahe kilomeetri jagu ning kõige olulisem – olin üksi autos.

Suvised väljasõidud pere ja sõpradega on lahedad, aga aeg-ajalt tuleb võtta autovõtmed, rahakott ja oma ego ning viia ta sõidule.

See tähendab olla vaba igasugustest aja, suuna ja teistega arvestamise piirangutest. Söögiaja- ja koha valin ise, muusika ning selle valjuduse valin ise ning võin mõnda silti nähes pöörata tagasi täpselt nii mitu korda, kui ise tahan. Mina, mina, mina! Ja nii peabki.

#viljandi

Saabusin regiooni juba päev varem, sest reede õhtul toimus Viljandi staadionil eepiline kontsert, kus kohal oli ligi 5000 inimest ja mängiti Guns’n’Roses lugusid. See kõik oli tasuta ja tehtud puhtalt entusiasmist. Häshtag Viljandi.

Hommikul ärkasin vara, läksin bensiinijaama kohvi ostma ning imetlesin läbi auto esiakna peakohal sähvivat äikest, kus välgu ja müristamise vahele ei jäänud sekunditki. Hall ja trööstitu värk, mis sa siin sõidad või oled.

Mulgimaa piiri poole sõites hakkas taevas selginema ning loetud kilomeetrid Viljandist eemal oli kõik juba palju parem. Uskuge või ei, aga mul on Viljandimaal alati nii. Ükskõik kui halb ei ole, peagi on jälle väga hea.

Tahan saada miljonäriks

Heimtali muuseumi mulgikirjalised aiapostid peaaegu, et aurasid äikesejärgses hommikus.

Kell oli siiski piisavalt varane ning energiat liiga palju üle, et muuseumisse ka sisse astuda. Kelle jaoks aga peenem rahvuslik käsitöö ja Anu Raud midagi ütlevad, siis kohustuslik sihtpunkt.

Heimtalist järgmiseks jääb teele Sinialliku allikas ja linnamägi. Viimane on hästi ligipääsetav ja selgelt eristuv kõrgendik. Ilmselt oli siit linnusepäevil väga mugav vastastele raskeid esemeid pähe loopida ning suurema tapluse eest end varjata.

Kindlasti jalutage ka allikani. Ma saan aru, et siit kostab juba läbi lausa obsessiivset loodusvaimustust, aga äikesejärgne mets, kus võimutseb uus leitsak ja päike, on parim asi üldse.

Sääsed on veel vihmast uimased. Lõhnabukett on nii rikkalik, et tekib tohutu soov olla miljonär. Siis saaks ära osta tehased, kus toodetakse “värske metsa lõhnaga” õhuvärskendajaid, need igaveseks sulgeda ja lõpetada õnnetute tarbijate petmine. Pudelist tuleb sama palju metsalõhna kui püramiidskeemist kõigile tasuta raha.

Trepp, mis viib Loodi poolt tulles Siniallikale.

Allikas ise on tõepoolest sinaka savi tõttu oma nime väärt ja mullitab toredasti. Võite lastele lubada küll, kui neid poolekilomeetrine metsamatk võimalike sääserünnakute ja värske õhuga pelutada võiks.

Põrguorg on, aga patuteele keegi ei meelita

Siniallikalt Õisu poole sõites vaatan ära tee ääres asuva Loodi-Püstmäe lehisepuistu. Silt ei valeta – on puid, on lehiseid. Ilmselt dendroloogidele huvitavam vaatamine kui keskmisele autoentusiastile.

Enne Õisut kohtan ka ainukest teeremonti ja määrin korralikult oma auto ära. Kahjuks jäävad mu teele vaid väikesed kohad ja autopesu ei leia. Ilusa Jaguariga mööda Eestimaad rallimisest on parem vaid selle tegemine ilusa ja puhta Jaguariga.

Õisu on tegelikult olulisem sihtkoht, kui vaid korraks sisse põikamine, aga teha pole midagi, formaat on täna selline ja ma ei tea, kui mitut kohta veel külastada tuleb. Aegajalt toimuvad mõisas etendused ja kontserdid, kompleks on suur ning ainuüksi selle läbi jalutamine võtab aega.

Vaade Õisu järve vaatetornist.

Lisaks pidin sildi sunnil sõitma ka Õisu põrguorgu. Tegemist on Vikipeedia järgi ürglooduse objektiga. Väega värk, ilmselt. Kahjuks ei rünnanud seal mind ükski sukkubus ega muu patule meelitav põrguolend.

Õisust Abja-Paluoja poole pidin pikalt vaatama Halliste kirikut. Sest see on hästi pika torniga kirik. Sihvakas ja punastest tellistest pühamu on ka maanteelt hästi näha ning üksinda keset tühja välja troonides täitsa ilus vaatepilt.

Lisaboonusena tehke peatus ka võimsa mulgi häärberi juures (kuigi pruuni silt sellele ei viita). Mulgimaa omaaegset rikkust illustreeriv hiiglaslik puitmaja asub Hallistes, samuti kohe tee ääres. Vanasti ikka osati elada…

Mulgi häärber Hallistes

Miks on Mulgimaa Eestimaa Texas?

Säästes teid mõnest tavalisemast peatusest (vaadake pilte), hüppame edasi August Kitzbergi majamuuseumini. Kuulsa kirjaniku väga ilusti korda tehtud muuseum asub Karksi-Nuiast 3 kilomeetrit Pärnu suunas. Selle peatuse suurimaks elamuseks oli kohtumine ehtsa mulgiga.

Naljatlemisi on öeldud, et Mulgimaa on Eestimaa Texas. Rikas ja heal järjel kant, aga mõned inimesed on ka väga, kuidas öeldagi, omamoodi loomuga. Mõned, mitte kõik, et oleks öeldud. Enamik inimesi, keda ma sealt kandist tean on väga viispluss rahvas!

Halliste kiriku juures asuv mänguline varjualune

Üks lugu näiteks räägib meestest, kellel auto Mulgimaal lumme kinni jäänud. Jalutanud siis lähima taluni, et küsida labidat laenuks. Köögis nõusid pesnud peremehe selg (sest ümber ei pööratud), kuulas meeste jutu ära ja küsis vastu: “Ja kuidas see kõik minu mure on?”.

Eratee, eramaa, eramuuseum

Pöörasin Kitzbergi majamuuseumi sildi juurest sisse. Kuna muuseumihoone juures head peatumiskohta polnud aga eemal nägin parkivaid autosid, sõitsin sinna. Kohapeal sain aru, et tegu ikkagi kellegi hooviga ning pöördusin muuseumi juurde tagasi.

Mu toimetusi jälgis eemalt apaatselt üks ilma särgita meesterahvas (ilm oli kuum), kes siis mulle järgnes ja teatas ilma pikema tseremoonitsemiseta, et ma võiksin ikka teada anda, mis asju ma siin ajan.

Selgitasin, et otsisin parkimiskohta muuseumikülastuseks ja arvasin selle seal asuvat. Aga teate neid hetki, kus sa saad tegelikult kohe alguses aru, et ventilaator ja üks teine asi on kontakti loonud, nii et päästa on siin vähe? Novot.

Sain teada, et see on eratee, muuseum on eramaa ja üldiselt on vaja luba küsida. Mina apelleerisin igasuguste eramaa siltide puudumisele ja pruunile kultuuriväärtuse viidale.

Tema apelleeris ka asjadele ja nii ta läks. Tuju oli läinud, jäänudki mul muuseum külastamata. Aga teie kindlasti minge, küsige ilusti luba ja andke mulle ka teada, kuidas oli!

Pisa torn ja eluohtlik vaade

Järgmine väga eepiline koht on Karksi ordulinnuse varemed, mille hoovis asub viltuse torniga kirik. Vaade üle ürgoru matab hinge, nii et ärge enne selle vaatamist jookske või muid aeroobseid tegevusi tehke, võib ohtlikuks muutuda.

On viltu? Ei ole?

Ja kas keegi oskab mulle öelda, miks silmaga vaadates täielik Eesti-Pisa ehk Karksi kiriku torn on nii viltu, et tahaks toed alla panna, aga pildile ei seda kaldenurka ei saa? Samas on see hea – peategi ise oma silmaga vaatama minema.

Faksiaparaat, külabänd ja kodune kotlet

Karksi ja Helme vahel nägin silti, mis juhatas teeääres oleva maja kodukohvikusse. Populaarne liikumine oli jõudnud ka Mulgimaale ning sel päeval oli just Tõrva piirkonnas aiad head-paremat täis.

Maanteeäärne kohvik oli väga populaarne ja mängis isegi ansambel – lõõts, jauram ja mandoliin.

Koduste kotlettide, salati, koogi ja kohvi eest maksin ma kokku tervelt 3,90! Tallinna aiakohvikutes keskmise muhvini hind. Meeleolukas ja väga sõbralik istumine oli mul seal. Kohaliku eluga viisin kurssi end värske mulgikeelse ajalehega, kirbukalt oleks saanud tipp-topp faksiaparaadi.

Kirss tordil

Ma olen palju käinud, palju näinud. Siseturism on olnud alati hingelähedane. Lisaks elasin mitu aastat Viljandis ja seigeldud sai ka Mulgimaal. Imestan siiani, kuidas ma ei olnud külastanud Helme koopaid?

Võin uhkusega öelda, et olen käinud nüüdseks ammu suletud Piusa väikestes ja suurtes koobastes. Ei, mitte need, kuhu koolieksursiooniga viidi, vaid sellised, mille sissepääsu pidid teadma.

Pimedal ajal, kui koopasuust paistev valgus ei aita, oli väikestes koobastes võimalik isegi mõneks ajaks ära eksida. Küünlavalgel seal AD&D mängimine on üks tudengiaja eredamaid mälestusi. Siis suleti need lõplikult, vist (kes teab, kas kuskil on sissepääs alles, sosistage salaja mulle tarmo@geenius.ee). Kurblik, oleks tahtnud oma lapsi sinna seiklema viia.

Ja nüüd avastasin enda jaoks Helme koopad. Mitte nii suured ja käikuderohked, aga kükakil mööda pimedat käiku lõputusse pimedusse roomamine on kindlasti elamus, mida peab ise kogema ja oma lastele pakkuma.

Mis põgenemistoad! Ronige käiku, ise jääge viimaseks ja siis hiilige koos taskulambiga minema. Mälestus ja psühholoogi teraapiasessioonid lastele garanteeritud aastateks!

Filmisin emotsiooni loomiseks ka lühikese Blair Witch tüüpi klipi:

Helmest sõidan Tõrvasse, imetlen nende ägedat uut linnaväljakut ning siis sümboolne lõpp mulgi mehe kuju juures Pikasillas.

Teekonna jooksul kõiki maksimaalselt 2 kilomeetri kaugusel asuvaid vaatamisväärsuseid külastades ja elu nautides võttis mul läbi mulgimaa sõitmine aega 5 tundi ja 15 minutit. Oleks võinud ka 10 tundi minna, kui ma oleks tublisti kõik muuseumid ka läbi vaadanud.

Tõrva linnaväljak ja Läti saatkond

Nagu lugesite – ägedaid kohti on Mulgimaal palju, sõida siltide järgi või mitte. Aga põhiline on protsessi nautimine – sõitke üksi või mitmekesi, aga tehke seda stressivabalt ja ilma plaanita!

Vaata galeriist kõiki pilte. Võin öelda, et ühe peal olen paljalt. Klikisööt? Või kas on…: