Visuaalselt haarav hüljatus

Nagu paljud teised nõukogude võimu poolt loodud rajatised, jäi ka Hara 1990ndatel tühjaks ja rüüstati peagi. Minema veeti kõik, mis vähegi rahaks sai teha ja alles jäid varemed.

Nendes varemetes peitub aga teatud võlu. Arhitektuuriliselt näeb ära, mis hooned alal asusid ja kuidas akvatoorium on ehitatud. Väga hästi võib ette kujutada, kuidas nende kaide vahele saabusid hiiglaslikud allveelaevad ja kui karm võis olla selle koha valve ja turvameetmed.

Kiirelt arenev piirkond

Sadama ala ei ole küll püssimeestega piiratud, aga selle haldamise on üle võtnud MTÜ Hara Sadam, mille eesmärgiks on tulevikus sadamaala ümberehitamine väikelaeva sadamaks. Töö käib hoogsalt ning juba on tekitatud ka hubased väiksed ööbimiskämpingud ning muu vajalik infrastruktuur. Alale pääsemiseks on vaja osta ka pilet.

Reegleid on palju, aga tulenevad tegelikult seadusest, mis tähendab, et inimeste ohutuse eest vastutab ala valdaja. Seega hoonetelt ja rajatistelt vettehüppamise (kes üldse seda tahaks teha?!) keelamine, rajatistel turnimine ja akvatooriumis ujumise keelamine on täiesti mõistetavad.

Keegi ei suuda vastutada selle eest, et vees ei oleks metallijääke või teravad kivisid. Ükski hoone seal alal pole veel läbinud renoveerimist ja kuulutatud ohutuks. Teine variant ohutust tagada, on külastajatele ala sulgeda aga sellest ei võida keegi. Seega, palun järgige kodukorda!

Aastaaegadel ei ole siin vahet

Hara sadama puhul pole vahet, millisel aastaajal seda külastada. Sügisel ja kevadel saab nautida vaateid, milles on rohkem halltoone ja igavikulisust. Jah, veidike masendab ka.

Suvel saab peale nõukaaegse monstroossuse imetlemist sõita mõnda Lahemaa randa või metsa ja vaimne tasakaal taastada.

Talvel on aga nii, nagu piltidel näha. Vähemalt ei teki mingit pahelist soovi kodukorda rikkuda ja nende majadeni ujuda, mis keset vett asuvad.