Väljasõit

Väljasõit: Ühe päevaga Hiiumaale täisring peale ja jõuab isegi randa minna

Fotod: Paula Johanna Adamson

Mis: Väga palju tuletorne ja muid pisikesi vaatamisväärsusi, mis vahelduvad müstiliste männimetsadega

Kus: Hiiumaa (kaardilink)

Miks: Sest üks õige eestlane on vähemalt korra ka Hiiumaal käinud. Isegi kui selleks on taas kord ainult üks päev, nagu Saaremaa reisil.

Kuidas sõita: Hiiumaad on meeletult keeruline optimaalselt läbida, seda tulenevalt saare kujust. Küll aga pole tegelikult vahet, sest sa ei pane tähelegi, et need männid ja kadakad, millest sa mööda sõidad on needsamad, mis enne… 

Millise autoga minna?

Jällegi peab tunnistama, et kui minna madala autoga, mis parimal juhul on võimalik ilma suuremate vigastusteta praamile vinnata, siis Hiiumaa parimad palad (nt surfiparadiis) jäävad olematute kliirensitega autodele ligipääsmatuks.

Ja kui projektikatele järele peaksite minema, siis varustage end erinevalt minust treileriga, rääkimata autost, millel on konks ja piisav ramm selle vedamiseks. Muudel juhtudel sobivad järgneva ringreisi tarbeks enamik “normaalseid” autosid.

Kuidas ma esimest korda Hiiumaal käisin

Tuiskad autoga Rohuküla poole, konksu otsas haagis projektiautoga. On meeletu külgtuul ja tendiga haagis ähvardab igal hetkel tuule alla võtta. Rohukülast praami peale, tunnike loksumist, praamilt maha ja otsejoones Kärdla lennujaama. Auto treileri pealt maha, natuke nõupidamist ja tuldud teed mööda mandrile tagasi.

Nii nägi välja minu elu esimene reis Hiiumaale, kui oli tarvis projektiauto värvimistöödesse viia. Tehniliselt sain juba peale seda öelda, et olen Hiiumaal käinud, ent päris sellist tunnet küll ei olnud.

Hipstersadam

Peale päevast Saaremaa ekspeditsiooni avanes mul võimalus see veidi pisem maalapike ka otsast ääreni läbi sõita.

Teekond algas praamiga Saaremaa pisut hipsterlikust Triigi sadamast Sõrusse, mis on olemuselt tunduvalt tõsisema alatooniga – näiteks laiutab Sõru sadamas vana mälestuslaev Alar, mille ajaloo kohta võiks vabalt terve eraldi artikli kirjutada.

Sarnaselt mu esimese Hiiumaa külastusega viis seegi kord tee algatuseks Kärdla lennujaama poole. Seal pesitses mu projektiauto Adolf, tolleks hetkeks juba uue värvikasuka all.

Oleks ta meeleldi koju kaasagi võtnud, ent kuna Jaguariga seda teha ei õnnestunud, tuli ilma vanameheta Hiiumaad avastama minna.

Adolfi värvi ei avalikustata enne, kui see tänavatele jõuab.

Lingvistiline seenelkäik

Lennujaamast loode poole viib pisike kõrvaline maantee number 165, mis kulgeb läbi Hausma ning sealt edasi Kärdlasse.

Kahel pool laiutavad läbimatu seinana männimetsad, mis meenutavad nii “Lingvistilist metsa” kui ka “Seenelkäiku” ning raske on otsustada, kumb emotsioon peale jääb. Nende keskel kulgeb tilluke looklev asfalttee, mis sama otsustamatult ühest suunast teise vingerdab.

Peale Kärdla küla (hiidlased ise nimetavad seda nähtavasti linnaks) kulgesime Tahkuna poole, kust sai kätte veel ühe tükikese saarte tuletornide pluralismist Tahkuna tuletorni näol.

Sealtsamast leiab mälestusmärgi Estonia parvlaeva õnnetuses hukkunud lastele, mille küljes olev kell hakkab lööma, kui tuul on samast ilmakaarest ning sama tugev kui laevahuku ööl.

Eiffeli torn

Lõuna poole liikudes läheb pisut lõbusamaks. Kui suunduda tagasi tuldud teed ning võtta suund Reigi küla poole, jõuab peagi Hiiumaa oma Eiffeli torni juurde, mis laiutab kohaliku talumehe tagahoovis.

Kunstilise ilmega Eiffeli-laadset tornikest ümbritsevad veel mitmed puidust nikerdised ning nende vahel jookseb ringi kohalik kutsa – Manfred.

Reigist sõitsime edasi Kõpusse, kus on – üllatus, üllatus – tuletorn! Kõpust edasi Ristna poolsaare tippu sõites jõuab peagi Kalana surfiparadiisi.

Et Hiiumaa ringreis algas palju varasematel hommikutundidel kui Saaremaa oma ning pealegi on tegu tunduvalt väiksema saarega, oli täpselt parasjagu vaba aega, et tühjas surfirannas korraks meres ujumas käia ning tund aega liival end kuivaks päevitada.

Läänetuulega on seal väidetavalt muidugi nii massiivsed lained, et päevitamine on teisejärguline.

Kurista kirik

Edasi jäi tee peale helkivate kuplikestega Kuriste kirik ja hunnik lambaid-lehmi, kellest ei saanud kuidagi ilma peatumata mööda sõita.

Peale seda jõudsime Hiiumaaga tammteede abil ühenduses olevale Kassari saarele, mis oma puisniitude ja loopealsetega on hingematvalt ilus koht.

Pisut vürtsikama nüansi andsid saarele tol pärastlõunal võidu mööda saart ringiratast kihutavad rolleritega poisikesed. Ja sealt edasi tuligi Heltermaa sadam, kust sai tagasi mandrile.

Segased emotsioonid

Kui mõni aeg hiljem robotitehnika eksamile läksin, sattus mu taha mu istuma mu hiidlasest kursavend, kellelt olin Hiiumaaga tutvumiseks näpunäiteid uurinud.

Koputas mulle mingi hetk õlale ja uuris: “Noh, mis mulje siis Hiiumaast jäi?” Mõtlikuks võttis.

Tõtt-öelda ei oska ma Hiiumaast ühtegi kokkuvõtvat emotsiooni välja tuua, sest neid oli nii palju erinevaid, kui sellel saarel leidub poolsaari. Või tuletorne. Aga kindlasti saan nüüd päris ausalt öelda, et olen Hiiumaal käinud ja ei pea sisimas mõtlema, et noh… kas ikka olen.

Fotod: Paula Johanna Adamson

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.