Rubriigi toob sinuni 

Väljasõit unustatud Ida-Virumaale: kas see ongi üks kole ja masendav koht?

Kiviõli saun

Mis: Ida-Virumaa tööstuspiirkonnad: Kiviõli, Aidu, Sompa, Kohtla-Järve, Viivikonna, Sillamäe, Narva jt.
Miks: Visuaalne elamus, laienenud silmaring, perspektiivitunde kalibreerimine, midagi täiesti teistsugust…
Kuidas sõita: Varu aega, sest piirkond on väga suur ja vaadata on kõvasti. See ei ole paaritunnine väljasõit, vaid pigem terve nädalavahetus.

Millise autoga minna?

Mugavaga ja suurega. See väljasõit ei ole sõidunaudingule keskendunud vaid vaatamisväärsustele, loodusele ja üldisele reisirõõmule. Sõit on pikk, vaadata palju ja seega oleks mõistlik ka sõpru kaasa võtta. Road-trip!

Mu seekordne kaaslane oli uuenenud Mazda6. Pikemal sõidul hakkad suure auto mahukust eriti hindama. Asjad ja erinevad riidekihid (mäletate, külm ja hall) saab üksi reisides kuhjata üle kogu auto, suurema seltskonna korral jällegi päästab suur pagasiruum. Nagu mandritevaheline lennureis – saab ka tavaklassis, aga tegelikult tahaks ju jalgu sirutada äriklassis.

Muuseas, uksesahtlisse mahtus ka liitrine Borjomi pudel ära, seega ideaalne reisiauto.

Mahajäetud saun Püssis

Kas Ida-Virumaa ongi masendav koht?

Absoluutselt ja kindlasti mitte! Ida-Virumaal on väga kauneid kohti, vaateid ja vaatamisväärsusi. Ühtteist jäi ka sellel reisil silma.

Piltide tonaalsuse pani paika seekord sõidu fookus ja nagu tellitult sobiv ilm – hall, külm ja vihmane

Pildi paremas servas detektoristi märkasite?

Olen nooremana Jõhvi ja Kohtla-Järve ümbruses päris palju sõitnud ning tahtsin näha kas ja kui palju on seal aastatega asjad muutunud. Kindlasti on plaanis seal piirkonnas teha ka sõit sellisel marsruudil, mis on täis rabavat ilu ja metsikut loodust. Seekord aga nii.

Uus sihtpunkt aktiivsele inimesele

Kiviõlis on juba mitmeid aastaid olnud põhjaranniku vastukäik Lõuna-Eesti turismi- ja suusakeskustele. Talvespordi keskus toimib seal juba 2013. aastast, sellele lisaks oli ka suvisemaid lõbustusi. Sel aastal avati täiesti uus seikluskeskus, mille hooaeg lõppes 9. septembril, seega külastada seekord ei õnnestunud.

Seikluspark oli suletud, küll aga tehti krossirajal trenni.

Varjatud veemaailm

Karjääre on Ida-Virumaal palju, aga kas olete kuulnud Aidu karjääri loodavast veemaast? Mina ei olnud aga järgmisel suvel kindlasti kavatsen plaani võtta.

1974. aastal avatud pealmaakaevanduse ala kannab tänapäeval nime Aidu karjäär. 38 tegutsemisaasta jooksul kaevandati põlevkivi kokku umbes 90 miljonit tonni ning selle kogutoodanguga võiks täita Võrtsjärve lausa neli korda. Pindala on aga võrdne umbes kahe Kihnu saare omaga.

Karjääre läksin vaatama mitte Aidu veemaale vaid järgmisest teeotsast natuke metsikumale alale. Sellise eraldatud “ranna” leidmiseks tuli läbida päris mitu kilomeetrit raskeid teeolusid.

Aidu veemaal on suurejoonelised plaanid – rahvusvahelistele nõuetele vastav sõudekanal, veresoonteks kümneid kilomeetreid tehisveekogusid kus toimuvad saab tegeleda sõudmise, aerutamise, veemoto, sukeldumise, purjetamise ja matkamisega.

Aidu veemaad aitasid kaevata kaks hiidekskavaatorit Tark Öökull ja Aidu Kajakas. Targa Öökulli pilti võib näha siin.  Impressiivne masin, kas pole? Enamikel meist pole nii suurt majagi.

Ligi kolme aasta jooksul tõsteti ringi 5 miljonit tonni pinnast ning 2015. aastal läksid need kaks kangelast kahjuks lammutamisele. Meenub legend Moskva Punasele väljakule ehitatud kiriku arhitektist, kellel legendi järgi lasi Ivan Julm pärast ehitise valmimist silmad välja torgata, et see enam mitte midagi samaväärset luua ei saaks.

Öökullist ja Kajakast jäid järgi vaid nimesildid Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis.

Sihtkohtade vahele jäävad sihtkohad

Sellel reisil oli päris raske etteplaneeritud marsruuti ja tempot hoida, sest pidevalt oli midagi vaadata ja imestada. Ilmselt oli ka meeleolu õige ja uutele asjadele avatud.

Seetõttu tekitas eriti suurt elevust isegi Küttejõu nimeline tänav, sest selline loomingulisus nimevalikul saab peale tulla vaid aastakümneid tööstuslikes oludes elanud pragmaatilistele inimestele.

Siis on veel tuha- ja aheraine mäed, mida kujundatakse ümber maastikuga sobivamaks või lausa spordikeskusteks nagu Kiviõlis. Muidu tasasest maast kerkivad teravatipulised mäed ei ole absoluutselt eestilikud ja see lisab erilist võlu. Omamoodi maastikukunst.

Kui mäega ka mingit muud head ideed ei tule, siis lipp tuleb vähemalt tippu heisata. Geniaalne vaade ju!

Eesti lipp Püssi lähistel asuva tehismäe tipus.

Valige otsetee kaevandusmuuseumisse

Mäletate Anne Maasiku “Rändaja õhtulaulu” filmist “Nipernaadi”?

Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel…

Pange see laul taustaks ning sõitke Aidu karjäärist kõige otsemat teed Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumisse. Pea kolmekilomeetrine sirge kruusatee lõik, saatjateks elektriliinid.

Kaevanduspiirkonnale omaselt on sellel lõigul sobiv hetk väga, väga sügavaks sisekaemuseks.

Reis maakera sisemusse

Mõned aastad tagasi täiesti uueks ehitatud Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi külastus on samuti kohustuslik.

Tänapäevasele muuseumile omaselt on kõik aktiivne, interaktiivne ja impressiivne. Peamiseks atraktsiooniks on muidugi retk maa alla, kus näidatakse, kuidas kaevanduses elu on ja oli. Sõita saab ka rongiga, mis vedas maa all kaevureid.

Kohustuslik on see ka kõigile, kes tunnevad, et nende kontori kohvimasina võiks asendada aeropressiga, vetsupaber on viimasel ajal vaid 3-kihiline ja koristaja pole jälle kohvitassi ära pesnud.

Lihtsalt, sõit “muti metrooga”, sest täpselt nii suur see rong ongi, aitab natuke perspektiive paika panna. Elu põhiväärtused ja kõik see muu, mis kohati kipub nihkesse minema.

Kadunud hiilgus

Sõites edasi Sompasse tekib arusaamine, kuivõrd suurejooneline oli piirkonna arendus ja toonase võimu nägemus tööstuslinnadest. Sirgete tänavate ja ühesuguste majade read, mille keskel troonib loomulikult kultuuripalee.

Ilmselt ei olnud ka võimudel illusiooni, et raske töö maa all pakuks mingitki rahuldust või rõõmu, seega meelelahutuse ja sobiva meelsuse tagamine oli neile oluline. Seda tuli muidugi demonstreerida suurejooneliselt.

Sompa kultuurikeskus

Oluline on taaskord ära mainida, et enamik külastatud kohti ei ole tühjad, mahajäetud ja masendavad. Nad on lihtsalt teistsugused, harjumatud. Majad on enamjaolt kas rahuldavas või lausa heas seisukorras, ümbrus on hooldatud ja inimesed elavad sees. Täiesti tavaline elu, lihtsalt teistsugune arhitektuur ja keskkond.

Lõhe plaanide ja reaalsuse vahel

Nõukogude aja alguse suured kultuuripaleed on valdavalt kas korda tehtud või siis lammutatud. Segast nõukaaega ja hilisemat üleminekuperioodi iseloomustavad aga mingid erilised nihked reaalsete võimaluste ja oskuste ning ideede vahel.

Ilmselt olid plaanid tehtud, majad maha joonistatud ja protsessid käisid inertsist edasi. Aga siis läks jamaks.

Üheks heaks näiteks on Kohtla-Järvel asuv hoone, mis 1990ndate alguses jäi lõpuni ehitamata. Maja teine külg on korda tehtud ja seal asub vanurite hooldekodu. Maja pildil olev osa aga demonstreerib hästi toonast olukorda.

Väljasõit jätkub peagi juba legendaarse Viivkonnaga ning liigub edasi natuke helgemal toonil. Mängu tuleb armastus, promenaadid ja veel natuke megalomaaniat.