Oma kire leidnud Moonika Ein: ma ei ole kunagi mõelnud, et tegutsen valdkonnas, mida peetakse pigem meeste maailmaks

Moonika Eina sõnul ei ole vahet, millist tööd tehakse. Oluline on aru saada, mida ja miks tehakse ning millist tulemit oodatakse. Kui näiteks kududes mustrit lugeda ei oska, siis ei ole samamoodi tulemit.Foto: Silja Foto

Tallinnas sündinud ja kasvanud Moonika Ein elab juba mõnda aega Saaremaal ja on seal toimetades leidnud väljundi oma ammusele armastusele mere vastu.

2022. aasta sügisel registreeris Moonika ettevõtte Soomo, mille tegevusalaks on paadiehitus. Praegu on tootevalikus plastikpaat Miia – mudel sai nime pere noorima tütre järgi ning seda toodetakse nii mootoriga kui ilma.

Kuidas paadiehituse pisik sulle külge hakkas?

Ma ise naeran, et mees käskis! Ta lasi endale parasjagu “Miia” paati teha. Meil oli/on omal olemas nii töökoda kui vorm. Viimane oli küll hästi kaua seisnud ja kehvas olukorras, aga vaikselt hakati selle kallal nokitsema ja mees soovitas, et ma läheksin ja õpiksin tegijatelt, kuidas paati ehitatakse. Võtsin teda kuulda ning läksingi protsessi jälgima.

Alguses ei saanud ma midagi aru! Näiteks ei taibanud, et paati ehitatakse peegelpildis – väljastpoolt sissepoole. Kõigepealt värvitakse ja siis alles lamineeritakse. Aga olin koguaeg seal meie paadi ehitamisel kõrval, vaatasin ning jälgisin ja õnneks tegijad ka selgitasid mulle töö tegemise ajal üht-teist. Ajapikku hakkasin protsessi mõistma ja sain ka ise käed tööle külge panna. See pani mul silmad särama ja nii otsustasingi minna Kuressaare Ametikooli paadiehitust õppima. Minuga koos asus samu teadmisi omandama ka mu vanem tütar Liis, kellega olime pinginaabrid. Nüüdseks oleme kooli lõpetanud.

Koolis olen eelkõige laiendanud silmaringi materjalide osas. Teadsin juba varem nii üht kui teist, kuid õppimine andis kindlust juurde. Kuna alumiiniumpaatide tarbeks ma keevitada ei soovi, spetsialiseerusin plastikpaatide tegemisele.

Millised on sinu jaoks paadiehituses olulised aspektid?

Kõige tähtsam on turvalisus. Meie paat “Miia” on D-kategooria paat ja sellega võib sõita rannikuäärsel merel. Mina temaga sõites hirmu ei tunne. Ma juba tean, kuidas mu paat käitub.

“Miia” on stabiilne, kuna ei ole kiitsakas. Mudel on tagant laiem ja see annab kindlustunde, et paat ei lähe ümber, on uppumatu. Uppumatus on ka järgi proovitud. Keerasime ükskord paati merel üht- ja teistpidi, lasime vett täis, aga ikka jäi vee peale. “Miia” on ehitatud topeltvaakum põhjaga ja vahekihiks on veekindel vaht. Mul on üks sõbranna, kelle kogu pere kardab merd ja paadisõitu. Aga tegime “Miiaga” merel sõitu ning nad tõesti julgesid minuga merele tulla ja merel olla. See annab mulle kindlustunde, et minu paat sobib rannikuäärsele merele ja hea on teada, et sellega julgesid sõitma tulla inimesed, kes tegelikult merd ja väikseid paate kardavad.

Kas on veel midagi, millele oma paatide ehitamisel tähelepanu pöörad?

Kui nüüd edev olla, on mulle oluline ka paadi välimus – näiteks värvid. Harilikult tehakse paadid rohelised. Just sellised mürkrohelised, mis mulle väga ei sümpatiseeri. Õnneks hakatakse vaikselt juba paatidesse rohkem erinevaid värve tooma.

Meil on mõte edaspidi paadi sisse ka mingi oma muster tuua. Võib olla midagi saaremaist, et lisada veel erilisust ja omanäolisust. Tegelikult saab paadi sisse ju igasuguseid asju joonistada ning täna minu teada ühtegi sellist paati pole.

Moonika Ein on veendunud, et kõige tähtsam on turvalisus. Ta kinnitab, et Soomos toodetud mudel “Miia” on kindel ning stabiilne ja sellega sõites pole hirmu vaja tunda.Foto: Silja Foto

Kas järgmiseks sammuks on siis joonistamise õppimine?

Või hoopis liidame meeskonnaga kellegi, kes on hea joonistaja? Olen viimasel ajal ise kogenud seda, et mul on küll silme ees mingi paat, mida ma tahaksin kunagi tegema hakata, aga ma ei oska seda joonistada. Sellistel hetkedel ma mõtlengi, et ehk on kuskil inimene, kes minu jutust aru saaks ja paadi täpselt minu mõtte järgi valmis joonistaks?

Paadi ehitamine tundub olevat rohkem meeste ala. Kas tunned sellega seoses mingit dilemmat?

Ma ise ei ole kunagi selle peale mõelnud, et olen naine, aga tegutsen valdkonnas, mida peetakse üldiselt siiski meeste maailmaks. Mulle tundub paatide ehitamine väga loomulik. Alles siis, kui ma kooli tulin, hakati seda kuidagi esile tõstma, et ma olen naine, kes tegeleb meestealaga ja teeb seda veel tütrega koos.

Teised inimesed näevad seda nii, mina aga ei tunne, et selles midagi kummalist oleks, et naised paate ehitavad. Ei ole ju vahet, millist tööd tehakse! Oluline on aru saada, mida ja miks tehakse ning millist tulemit oodatakse. Kui näiteks kududes mustrit lugeda ei oska, siis ei ole samamoodi tulemit.

Mis sind paatide ehitamise juures köidab?

Mulle meeldib paadiehituse protsess. See on käsitöö ja üldse mitte lihtne. See on tore, kui midagi tehes näed päris kiiresti tulemust. Pahteldamise osa juures see muidugi ei kehti… Aga mingi väljundi peab inimene endale ju leidma ja ma arvan, et mina olen selle leidnud – paadiehitus on just see, mis mul silma särama paneb!

Kuidas ennast paadiäris positsioneerid?

Praegu mulle konkurents meeste maailmas just meeldib ja ma naudin kogu protsessi. Toon sellesse sisse oma naiseliku poole, teen kõike omal moel ja südamega.

Oma paadiga julgen ma ka ise merel sõita, sest tean, kuidas olen selle ehitanud. Minu oma paat tundub mulle stabiilne ja tean, et see ei lähe ümber. On paate milles tunnen end ebakindlalt ja märkan võrreldes “Miiaga” erinevust.

Pürgin selle poole, et minu tegevus ei piirduks ainult Saaremaa või Eestiga. Tahaksin ikka kaugemale jõuda! Mida kaugemale, seda toredam. Mida rohkem, seda uhkem!

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.