Alfa Romeo Giulia: Auto, mille pärast astuksin ka kolmandat korda sama reha otsa

Alfa Romeo Giulia fotod: Paula Johanna Adamson

Jah, osta,

See on kiire, see on ilus ja see on Alfa Romeo. Kui kord elus võiks iga autosõber Alfat omada, miks mitte seda kohe proovida?

Esimesest sõidust kuni loo kirjutamiseni on möödunud mitu nädalat. Selle aja jooksul on peast läbi käinud mitmeid erinevaid variante, kuidas lugejal kohe esimesest lõigust kõrist haarata ja ta lõpuni välja vedada. Ühte ma teadsin kohe – läheb heietamiseks.

Kes on kuulanud Autotundi, on ilmselt aru saanud, et Alfa Romeoga on mul mingi isiklikum suhe. Tõelist erapooletust sooviv autor võtaks autovõtmete asemel pastaka ja kaustiku ning läheks muid lugusid otsima ning annaks proovisõidu sõltumatutele ekspertidele. Aga mitte mina, sest asjal on ka teine, väga oluline külg.

Koos laienditega on lävepakk eriti toekas.

Nimelt ma ei taha. Võtmeid teistele anda. Esiteks kadedusest ja teiseks seetõttu, et hoolimata mu (valusast) minevikust või justnimelt selle tõttu, oskan ma siinsest kambast kõige paremini hinnata, kas, kes ja miks peaks üldse Alfa Romeot ostma.

Esimeseks autoks Alfa?

Minu esimene Alfa (ja üldse esimene oma auto) oli punane 156 sedaan, kaheliitrise mootoriga, millel 150 hobujõudu. Aasta oli 2006 ja ostsin selle sõbralt, kes oli omakorda soetanud uuena Eestist, läbisõit alla 100 000 kilomeetri. Kindlamat ostu ei ole olemas.

Minu esimene Alfa Romeo. Särtsakas kaheliitrine 156, mida nostalgiahetkedel tahaks tagasi.

Aasta hiljem olin uue mootori otsingutel, sest selle mudeli Alfadel oli selline rumal viga (üks paljudest), et kui õlikannuga märgutuli põlema läks, siis ei olnud tegu meeldetuletusega, et vala natuke peale, vaid lakoonilise teadaandega mootori eksistentsi peatsest lõpust. Kirjanduses kasutatakse selle kohta vist sõna luigelaul.

Kildudeks purunenud suhe

Kogenumad inimesed margifoorumis ütlesid kohe, et ära hakka remondiga vaeva nägema, proovi pigem teine mootor leida. Leidsingi. Koos vahetamisega läks õppetund maksma vanas vääringus 20 000 krooni, mille laenasin vanaisalt.

Pärast seda oli suhe karidel. Usaldus oli kadunud, iga klõbin tundus kui märguanne järjekordsest hävingust. Kujutlesin juba uut kõnet vanaisale. Ühesõnaga, auto sai terveks, aga suhe oli lõplikult katki.

Alfa läks müüki ja on uute omanike käes senimaani. Minust vaid paar tänavat edasi. Kuuldavasti elanud viimase 10 aasta jooksul üle veel ühe mootorivahetuse. Aga liigub ja näeb jätkuvalt väga hea välja.

Teine katse

Kolm aastat ja 100 000 kilomeetrit uuena ostetud Citroeni mahtuniversaali roolis tähendas seda, et oli aeg uueks seikluseks.

Must, peaaegu Ti-paketiga Alfa Romeo 159, universaalkere ja 2,4-liitrine diiselmootor. 200 hobujõudu keskmise planeedi raskuses keres ei olnud mingi sportauto aga kui hea see välja nägi! Läbisõit küll 160 000, aga müüjaks oli Alfa esindus ja seega päris hea tehing.

Minu teine Alfa, diiselmootoriga 159. Näeb karmim välja kui tegelikult oli, sest ligi 1,8 tonnise tühimassi liigutamine võtab oma osa.

See suhe purunes 18 kuud hiljem, kui olin Autolehe jaoks väga detailset ülevaadet pidanud ja sain üks hetk aru, et ma kulutasin autole keskmiselt üle 500 euro kuus. Ainuüksi mootorrihma vahetus oli 1000 eurot. See oli ebaproportsionaalselt suur osa kogu pere eelarvest.

Liiga palju armastust

Tõe huvides – must iludus ei vedanud mind kordagi alt ja ei lagunenud kohutaval kombel. Probleem oli muus. Kuna tegemist oli hobi- ja pereautoga ühes keres, siis kulud viis kõrgele soov hoida autot võimalikult heas seisukorras.

Kui teeninduses öeldi, et “selle asja võiks ka ära teha”, siis ma lasin selle asja teha. Kuigi võib-olla oleks vabalt veel aastake võinud edasi sõita. See ei olnud jätkusuutlik lähenemine, aga aitab heietamisest.

Väga karm konkurents uustulnuka jaoks

Ja nüüd sain proovisõiduks kätte Alfa Romeo Giulia. Alfa Romeo uue mudeli mitmeid kordi edasi lükatud turuletulek, FCA ehk omanikkontserni grandioossed plaanid USA turule naasmisest ja müügiarvude mitmekordistamisest panid sellele väga suured ootused.

Armatuurlaud on stiilselt kurvikas ja nuppude vähesus mõnusalt minimalistlik.

See pidi olema auto, mis astub lahingusse 3. seeria BMW, Audi A4 ja Mercedese C-klassiga. Autodega, mis on juba aastaid turul ja ammu valmis, iga uus generatsioon lihtsalt täiustab olemasolevat. Ja siis peab tulema kehva vastupidavusmainega Itaalia auto ja nendelt turuosa röövima? Päris raske ülesanne.

Tänaseks me teame, et kõik ei ole läinud nii roosiliselt, nagu peaks. Auto sai hea, aga edetabelitesse veel ei trügi. Samas on üldise globaliseerumise ja ratsionaliseerimise taustal positiivne uudis see, et juhet pole seinast tõmmatud, suurejoonelised plaanid kehtivad ja ka hiinlastele pole marki maha müüdud. Peale Giuliat on jõudnud juba kohale ka linnamaastur Stelvio.

Punane, must või sinine?

Giulia valik algab 200-hobujõulise bensiini või 150-hobujõulise diiselmootoriga. Hinnad algavad 33 990 eurost. Eelmainitud konkurendid alustavad samalt tasemelt. Hinnakirja kroonib Giulia superversioon Quadrifoglio Verde, millel on 510 hobujõudu ja millest räägime natuke hiljem.

Proovisõiduks saime tõenäoliselt kõige optimaalsema ja parema versiooni, mis Giulia mudelivalikus on ehk bensiinimootoriga Veloce. See tähendab 280 hobujõudu, nelikvedu ja hinda alates 45 990 eurost.

Misano Blue värvitoon on silmapaistev ja üllatavalt lahe. Loogiline valik tunduks punane või äärmisel juhul must. Samas, Alfa puhul on need kaks viimast isegi konservatiivne valik ja silma paistmiseks on see sinine kindla peale minek. Sobib väga hästi.

Giulia Velocet, eriti seda sinist, on raske mitte tähele panna. Kolmnurksel esivõrel ilutsev embleem, sportlikud keredetailid ja mõõdukas jõrin annab mõista, et päris tavalise autoga tegemist ei ole.

Samas, seda jõrinat võiks olla natuke rohkem. 2-liitrisest turbomootorist väga veenvat müdinat saada on muidugi kõrgem kunst, aga osad margid on sellega hakkama saanud ja ilma kõlareid lisamata. Nagu see teatritarkus, et kui laval on püss, siis peab ka pauku tulema. Giuliast tuleb, aga siis kui kõvasti piitsutada.

Vähem on rohkem

Salongi suurim pluss on sportlik minimalism. Kui oled üle väga laia lävepaku astunud, siis iste on madalal ja haarab juhi tugevalt endasse.

Meediasüsteemi ekraan ei ole üllatuslikult puutetundlik, kuigi see on igas autoklassis juba standard. Kasutada tuleb tavalist multifunktsionaalset ratasnuppu. Intuitiivne ja lihtne aga siiski harjumatu. Tahaks loota, et mõne peatse uuendusega tuuakse ka ekraan tänapäeva.

Vasakpoolne ratas on DNA sõidurežiimi valimiseks.

Õnneks ei ole seda süsteemi väga palju kasutada vaja. Olulisim, sõidurežiime sättiv nupp, asub nagunii eraldi käigukangi juures. DNA – Dynamic, Neutral ja All-Weather.

Ilus nupp, aga mina seda Dynamicu pealt ära ei keeranud. Selleks oleks vaja vist palju rohkem kilomeetreid ja päevi, et “midagi rahulikumat” soovida.

Ee..kuidas see käima läheb?

Käivutusnupp asub otse loomulikult roolil. Suur ja selge, aga mitte punane. Seetõttu jõudsin ka mina veeta mõned piinlikud hetked, mõeldes kas ma olen loll või pime ja kuidas see auto käima läheb.

Monokroomsed toonid roolil, ka logo osas, on hea valik. Starterinupp asub vasaku pöidla juures.

Aga kui ta lõpuks läheb ning avaneb esimene vabam teelõik, siis minupoolest võib selle meediasüsteemi asemel olla kasvõi kassettmakk. Alfa kunagine hüüdlause cuore sportivo ehk sportlik süda kehtib jälle. Igas osas – juhitavus, mootor ja sõidurõõm.

Eelkäija 159 kannatas sportlike mootorite vähesuse ning väga suure kehakaalu käes. Ainukesed mootorid, millel vähegi arvestatavad võimsusnäitajad olid 3,2-liitrine V6, millel 260 hobujõudu ja hilisem 1,8-liitrine turbomootor 200 hobujõuga. Nelikveolisena sai neist vaid esimest, teine oli esiveoline.

Küll aga kaasnesid V6 mootoriga müstiliselt suured kütusekulu numbrid, mis linnas oli ametlikult 15,9 liitrit sajale. Kiirendus seejuures 7 sekundit sajani.

Giulia Veloce viib spidomeetri seieri 100 juurde kõigest 5,2 sekundiga ja kulutab ametlikult 6,4 liitrit sajale. Märgatav edasiminek.

Kas ma ostaks?

Numbreid ja tehnikat võiks siin lahata pikalt, aga tegelikult on oluline vaid üks asi. Kas Giulia Veloce võiks saada minu kolmandaks Alfaks? Vabalt. Tal on kõik olemas, mis vaja – kiirus, väljanägemine ja see kõige olulisem ka – tunne.

Miks ma ei osta? Rahas pole muidugi mingit küsimust, aga kahjuks puudub universaalkere võimalus. Et siis jah, see on takistuseks, mitte raha. Khm. Ja ma kardan, et ka väga paljude teiste ostjate jaoks.

Oleks tahtnud olla kärbes selle koosoleku seinal, kus otsustati, et me tahame küll väga palju neid autosid müüa, aga universaali küll tootma ei hakka. Ilmselt nähakse Stelvios seda alternatiivi, aga linnamaastur ei ole alati vastus universaaliküsimusele. Sportlikud universaalid on jube äge autoklass, Alfa oleks seal olnud kuningas.

Panoraamkatus lisab muidu väga kompaktsesse salongi mõnusalt avarust.

Tead seda liigutust, kus auto juurest lahkudes vaatad korraks tagasi? Mitte selleks, et veenduda, kas uksed said lukku vaid sellepärast, et autot vaadata. Teed liiga tihti oma autost pilte, sest selle nurga alt ja õhtuvalguses on eriti äge? Siis saad aru, mida mõtlen. See “miski” on Giulial olemas.

Ta ei valmistanud pettumust üheski elemendis. Osalt tänu eelkäijale, mis oli disainilt äge aga tehnoloogiliselt korralik lati alt läbijooks, aga ka iseseisva autona. Seda autot pidi kaua ootama, aga põhjusega – Alfa ei saanud lubada veel ühte korda mingit “peaaegu” autot.

BMW on parem, sest…

Muidugi saab leida iks-kümmend põhjust, miks BMW või Audi on paremad kui Giulia ja ma jõuan nüüd selleni, mida kõik nägid ammu tulemas.

Kui sa otsid põhjuseid, miks ikkagi saksa kolmik on palju parem kui Alfa, siis ära isegi näe vaeva. Sa leiad need põhjused nagunii ja ilmselt on auto juba väljagi valitud. Telli ära, sest mitte keegi ei võida sellest hilisemast “oleks ikka mersu pidanud ostma” virisemisest.

Kogu iva on selles, et kui sa oled valmis erinema, otsid võimekat ja teistsugust autot, siis Giulia, eriti Veloce versioonis, tuleb kindlasti üle vaadata. Seekord lati alt läbi ei joostud. Lisaks on Alfal ka 5 aastat garantiid, seega kõik remondinaljad enam ei kehti.

Need, kelle jaoks kiirusomadused pole esmatähtsad, võiks täiesti kaaluda ka tavalisemaid mootorivariante, aga kindlasti tegema linnukesed nendesse lahtritesse, mis puudutavad väljanägemist – suuremad veljed, ilus sisu, äge värv. Sest sa ju tahad oma auto juurest eemaldudes korraks veel tagasi vaadata?

Kui universum annab vihjeid

Alati on huvitav, kui kõrgemad jõud mingeid segaseid sõnumeid saadavad ja ma vannun, et järgnevas pole grammigi ajakirjanduslikku liialdust. Kõik nii juhtuski.

Läksin õhtul, kui pere oli magama läinud, tegema veel ühte öist sõitu. Peale pikemat ringi ümber Tallinna, nägin väga kaugel mu elukohast eespool tuttavaid tulesid. Tühi tänav, kaks autot.

Mina sinise Giulia Velocega ja minu kõrval punane Alfa Romeo 156, seesama, mille 10 aastat tagasi maha müüsin. Kui see ei ole märk, siis ma ei tea, mis on. Kõige ägedam lõpp proovisõidule.

Aga mis jutt see Quadrifoglio Verde superversioonist oli? Kannatust, sõber, kannatust.

PS! Meenus veel üks seos minu ja selle margi vahel, mis on teatud mõttes viljakusmaagiline. Mõlema auto ostule järgnes pea kohe ka uudis pere peatsest suurenemisest. Juhus? Ma ei arva nii.

Jah, osta,

See on kiire, see on ilus ja see on Alfa Romeo. Kui kord elus võiks iga autosõber Alfat omada, miks mitte seda kohe proovida?

Alfa Romeo Giulia Veloce

Mootor2-liitrine turbomootor, bensiin
Käigukast8-käiguline automaat, nelikvedu
Võimsus280 hj
Pöördemoment400 Nm
Tippkiirus240 km/h
Kiirendus 0-100 km/h5,2 sekundit
Kütusekulu6,4 liitrit saja km kohta
Hindproovisõiduautol ligi 53 000 eurot, baashind alates 45 990 eurot (Veloce)