Test

Autogeeniuse suur test: 6 pereautot, kuhu mahub 7 inimest. Või kas mahub?

Jah, osta,

Seitsmekohaline linnamaastur või mahtuniversaal on kõige mõistlikum asi, mida sa osta saad ja täiesti praktiline ka. Miks peaks keegi üldse lisaistmetest loobuma?

Seitse istekohta sõidukis on väga, väga oluline müügiargument. Teatud vanusegrupis, kuhu ma olen ennast läbi elumere lainete suutnud kroolida, on liigagi tihti vaja laskuda arutellu, mis algab selliste sõnadega: “Lapsi on nii palju, mingit suuremat autot oleks vaja, mida sa soovitaksid?”

Iibetõstmisest prioriteedi teinud huvigrupid vihuvad muidugi rõõmutantsu, sest maa täitmine lastega on mingil põhjusel väga oluline.

Erinevalt aga meie võrdlemisi hõredalt asustatud maast ei mahu ühte tavalisse autosse lapsi siiski väga palju. Pärast kolmandat on piir ees ning taamal kumab ähvardavalt väikebuss – tuntud ka kui sotsiaalse elu ja nooruse lõpu neljarattaline mälestuskivi.

Mahtuniversaal või linnamaastur?

Sellest pääsemiseks ongi autotootjad hakanud oma linnamaasturitele sentimeetreid lisama ja suure reproduktiivse tootlikkuse, kuid noorusliku meelega inimeste rõõmuks sinna seitset istekohta mahutama.

Alla ei anna ka mahtuniversaalide segment, mis erinevate vigurite abil püüab säilitada nooruslikkust ja erilisust. Konkurents on tihe.

Kes on aga näinud ühte 7-kohalist tavaautot, see teab, et pagasiruumi kõigi istekohtade kasutuselevõtu korral ei ole. Või noh, väike riba sinna taha jääb, aga kui praktiline see kõik lõpuks ikkagi on?

Seetõttu võtsime ette suure testi, mille peamiseks fookuseks sai: kas ruumi on? Sealt järgmine argument oli hind ja siis juba muud pisiasjad nagu mugavus- ja lisavarustus ning lühidalt üldine kasutuskogemus ja lõpuks võib-olla jagan ka konkreetseid soovitusi.

Püüdsime iga testis osalejat võimalikult palju kasutada ning kuna saadavus ja graafikud tegid oma töö, siis on osadega sõidetud lumel ja viimastega juba oli suvesooja tunda.

Kes on testis ja mida hindasime?

Testis osales kolm linnamaasturit ja kolm mahtuniversaali: Volkswagen Tiguan Allspace, Mitsubishi Outlander, Peugeot 5008, Citroen Grand C4 Picasso, Renault Espace ja Ford S-Max.

Et lugu ei läheks liiga pikaks, siis kõikide autode puhul on välja toodud peamised plussid ja miinused ja üldine hinnang. Kannatamatutele aga võib öelda, et asusin seda testi tegema ülima skepsisega. No mis kasu sellest kolmandast istmereast on, kui see kogu pagasiruumi ära sööb?

Aga praeguseks on minust saanud veendunud 7-kohaliste kõneisik. Miks, sellest juba kokkuvõttes.

1. Volkswagen Tiguan Allspace

Baasmudeli hind: 26 080 eurot
Proovisõidu auto: 43 561 eurot, 1,4 TSI Highline, bensiin, 110 kW, automaatkast, esivedu

Volkswagen Tiguan on valmis. Kujutage ette meistrimeest, kes on valmis ehitanud kauni disainkorteri. Ise, oma kätega ning hakkab seda kohe tellijale üle andma.

Siit-sealt käib veel lapikesega üle, puhub tolmukübet kõrgläikega köögipinnalt, nihutab ühe millimeetri võrra pildiraami ja siis tagasi.  Tegelikult on valmis, kõik detailid paigas ja kenasti omavahel kokku pandud. See ongi Tiguan.

Eelmainitud kõrgläige ekraanidel tähendab muidugi seda, et puhastuslapp peab pidevalt käepärast olema, kuna sõrmejäljed on kohe kohal.

Uudse ja harjumatu kogemuse pakkusid LED-tuled, mis pimedal maanteel pidevalt valgusvihu asukohta muutsid, et mitte pimestada eessõitjat või vastutulijat, aga siiski valgustada võimalikult suurt ala.

Tuleb tunnistada, et algul see lausa segas, sest teel toimus väga huvitav valgusetendus. Hiljem muidugi tuli see tunne, et kuidas ma pärast seda tavaliste tulede juurde tagasi suudan pöörduda…

Ja siis muidugi astmelauad. Pikem teema, aga kui teil vähegi võimalik, ärge võtke iluelemendina astmelaudu. Praktiline kasu minimaalne, küll aga määrib pidevalt ära teie püksisääred ja lisaks kahandab ka maastikuvõimekust. Väga lahe aga kohutavalt mõttetu ja isegi segav lisavarustus.

Pagasiruumi kate mahub ideaalselt põranda alla. Nii juhtub, kui disainiosakond teeb oma tööd hästi.

Plussid: kõrge viimistlustase ja sõidumugavus, väga head ekraanid nii armatuurlauas kui keskkonsoolil, võimalus pagasiruumi kate kolmanda istmerea korral autosse peita, pretensioonitu ja enamikele sobiv disain.
Miinused: Hind. Kuigi Lätist tulnud proovisõiduautole täpselt sarnast konfiguratsiooni Eesti hinnakirjas ei ole, siis enamvähem samasugune koos lisavarustusega ulatub ikkagi üle 40 000 euro. Selles hinnas sisaldub muidugi väga palju tänapäevaseid mugavuslisasid, aga erinevaid kastikesi, kuhu linnukesi teha, on veel palju.
Ruumikus: Selles seltskonnas on Tiguan Allspace pigem väike. Tutvustuses on ka märgitud, et kolmas istmerida on kuni 1,5 meetristele inimestele. Üheski selles testis olevas autos ei ole kolmas istmerida 1,8 meetrisele mugav koht, kus olla, kuid mitmes neist on see täiesti tehtav. Tiguanis küll ainult lühemaks sõiduks, sest pea on liialt vastu lage ja jalgu pole eriti kuhugi panna.

Volkswagen Tiguan Allspace

2. Mitsubishi Outlander

Baasmudeli hind: 26 900 eurot
Proovisõidu auto: 33 900 eurot, InStyle Navi Plus, 2-liitrine bensiinimootor, 110 kW, automaatkast, nelikvedu

Selle testi kõige kummalisem sõidukogemus. Outlanderit ei ole väga põhjalikult juba pikka aega uuendatud, pigem on tegemist pidevate väikeste värskendustega.

Tulemuseks on auto, mis seest näeb välja nagu 2000ndate keskpaik, mootor on võrdlemisi uimane 2-liitrine, aga samas on autosse suudetud panna kõik tänapäevased olulised mugavuslisad, adaptiivne kiirusehoidja kaasa arvatud.

Sellised nupud ja materjalid 2018. aastal enam kui 30 000 euroses autos?

See on väga hea auto inimesele, kellel on disainist täiesti ükskõik ja ta ei saa arugi, et kogu salong on selles kurvas hallis alas, mis pole veel stiilselt retro ega ka modernselt äge. Samuti tahaks proovisõidu enam-vähem 8-liitrise kütusekulu juures saada palju paremat jõudlust.

Kui kõigest eelnevast suudate mööda vaadata ja teid ei häiri ka pagasiruumis laiutavast jõhkrast subwoofer’ist hoolimata väga kesine heli, siis on tegemist väga hea valikuga, sest auto hind on pea 10 000 eurot odavam kui Tiguanil.

Ja nagu öeldud, kõik oluline varustus kuulub selle sisse. Näeks sihtgrupina erinevaid vanavanemaid, kellel sageli üle kolme lapselapse külas.

Meediakeskuse visuaal ja disain meenutab esimesi suure ekraaniga automakke, mida tootis 2000ndatel näiteks Alpine ja oli kohustuslik lisavarustus igas rullnoka autos. Isegi värvid on sarnased.

Plussid: soodne hind, erinevad nelikveovalikud ja korralik varustus.
Miinused: aegunud disain ja mootor, pagasiruumi kate tuleb kolmanda istmerea korral autost välja tõsta.
Ruumikus: Outlanderit sai testitud väga modernse peremudeliga, kus ühel hetkel oli autos kolm isa ja neli last. Kitsas ei olnud kellelgi, aga langeva katusejoone tõttu jääb pakiruum ülaltpoolt ahtaks. Arvutikoti ja raamatukasti mahutas ilusti ära.

Mitsubishi Outlander

3. Peugeot 5008

Baasmudeli hind: 20 700 eurot
Proovisõidu auto hind: 31 825 eurot, 5008 GT-Line Plus BlueHDi, 88 kW, automaatkast, esivedu

Peugeot uus linnamaasturite põlvkond on hakkama saanud päris keerulise ülesandega. Võrdlemisi ilmetute, kohati lausa inetute mahtuniversaalide pikaajaline traditsioon ja keskpärasus taagana kaasas, pidid 3008 ja 5008 saavutama taseme, mis tooks Peugeot’ ka selles klassis pildile ja positiivselt.

Õnnestus. Kiitust nii disaini kui sõiduomaduste kohta on tulnud kõvasti ja linnapildis on autosid palju näha. Kui välisdisaini osas ma pole veel päris kindel, siis interjööri osas on selle kuuiku kõige tugevam esitus. GT-Line varustuses on osa armatuurlauast, istmetest ja ustest kaetud kangaga ja see on väga hea lahendus.

Hall kangas, teravad jooned. Peaaegu perfektne, kui see ekraan sealt kohatult välja ei turritaks.

Eriti tüüne on Peugeot’le omane väike ja natuke kandiline rool. Mänguline ja tegelikult väga mugav.

Liigagi tihti ma pean ohkama, kui võrdlemisi kalli auto nähtavad kohad on koledast odavast plastikust. Tekstiil võiks ju olla soodne lahendus enne nahka? Seega, rohkem tekstiili, autotootjad! Kuigi ma ei tea, kuidas see 10 aasta pärast välja näeb.

Miskipärast on kombeks paljudel firmadel kasutada keskkonsoolist välja kasvavat ekraani, mis tundub võõrkehana. Selline lahendus oli kunagi luksusklassi autodel, aga neil sõitis ekraan armatuurlaua sisse peitu. Peugeot’ pakub sellel ekraanil vähemalt peent prantslaslikku huumorit.

Kui juba vint peal, siis korralikult.

Sõita on 5008ga hea ning 120 hobujõuline diiselmootor (mida sellises konfiguratsioonis enam müügile ei ole) oli üllatavalt ergas. Kahtlustasin palju võimsamat.

Plussid: Hea hind. Alles kõige kallimale mudelile pea kogu lisavarustuse valimine viis hinna üle 40 000 euro. Ilus ja eriline interjöör.
Miinused: Puudub nelikveo võimalus. Pagasiruumi katet ei ole kuhugi võimalik peita. Välisdisain ei ole universaalselt kõigile meeldiv.
Ruumikus: on nagu maasturis ikka. Kolmandasse istmeritta pääsemine nõuab ronimist ja raamatukast mahub vaevalt ära. Samas, isegi kui keskmist istmerida ettepoole nihutada, et tagumistele ruumi teha, on põlveruumi ikkagi täitsa piisavalt. Kolmanda istmerea istmed saab autost üldse välja tõsta, suurendades sellega tunduvalt pagasiruumi sügavust.

Peugeot 5008

4. Citroen Grand C4 Picasso

Baasmudeli hind: 23 600 eurot
Proovisõidu auto hind: 39 900 eurot, Grand C4 Picasso e-THP Shine, 121 kW, automaatkast, esivedu

Citroeni kõige lahedam omadus on raamist välja mõtlemine. Mingid elemendid ja lahendused on pehmelt öeldes kummalised, aga sa ei saa neid vihata, sest nad moodustavad kiiksuga terviku.

Olles ise omanud kolm aastat eelmise põlvkonna tavalist, 5-kohalist, C4 Picassot, võin kinnitada, et igapäevase sõiduautona oli see väga hea. Hiiglaslik esiklaas, palju avarust ja diiselmootori olematu kütusekulu. Klaas ja avarus on uues versioonis alles, aga kuna mootor oli proovisõidukal bensiin, siis kütusekulu oli klassikaline “kaheksa ringis”.

Välisdisain on kahjuks selline, mis väljub lahedate kiiksude riigist ja on pigem koledavõitu. Samas, disaini on alati nii subjektiivne asi, mida hinnata ja sega võrdlemisi kasutu tegevus.

Sees on see-eest täitsa kena. Armatuurlaua disainijoonele annaks ma isegi lausa kõrge hinde. Modernne aga mitte üle võlli.

Kõikide testiautode puhul tuleb muidugi meeles pidada, et valdavalt on proovisõidus alati kallimad ja rikkalikumad versioonid. Seega Citroeni ilus, mitmetooniline sisu tähendab kindlasti üle 30 000 eurost autot.

See vaade sobiks ka mitu klassi kallimasse autosse. Tubli Citroen, istu, viis.

Kiiksud? Olemas. Navis aadressi trükkides on klaviatuur mitte QWERTY vaid tähestiku järjekorras. Proovige liikluses olles tähti leida, see on üllatavalt raske.

Kiirust ja mootori pöördeid näitab lisaks elektroonilistele numbritele ka pigem lennumasinasse sobiv näidik.

Näete neid näidikuid paremal ja vasakul? Pöörded ja kiirus. Väga lennukas mõtlemine.

Meediasüsteemi ekraani tonaalsust saab muuta nii, et seda ümbritsevad erinevat värvi servad, AGA kui valida oranž, siis mitte ei muutu ainult servad, vaid kogu ekraan lööb leegitsema nagu Turmamägi, kuhu Gollum koos sõrmusega kukkus.

Miks mitte lisada kaunile must-valge-sinine armatuurile üks annus oranži, palju oranži!

Käigukangi valits on nii peen ja õrn, et kiiresti või vihasena kangi käsitseda ei tasu, murdub ära. Ja kui näiteks uks peaks sulguma vaid poolenisti, siis sõitma hakates tekitab auto sellist paanikat, nagu oleks kellestki üle sõitnud. Kummalisel kombel ei ole peamine sõnum, et “uks on avatud” vaid, et “rakenda seisupidur”.

Massaažiistmete kohta kuulsin kõige tabavama kommentaari ja pärast seda on ka teiste tava-klassi autode massaaže raske taluda: “Nagu istuks suure paksu mehe süles, kes sisse ja välja hingab.”

Nimetissõrme ja pöidla abil lülitatav käigukang, võrdluseks auto võti.

Ühesõnaga – Citroen oma parimas kastmes. Aga sõitmiseks ja suure hulga põnnide transpordiks väga hea. Rohke klaasipind ei tekita klaustrofoobiat ja kõik näevad, mis õues toimub.

Plussid: avarus ja mugavus. Ilus interjöör ja kindlasti mitte igav ja tavaline auto tänu sellele, et tegemist on Citroeniga.
Miinused: välisdisaini on raske armastada, kõik citroenilikud kiiksud ei ole lahedad, lubatud kütusekulu ja reaalsus on üksteisest liiga kaugel.
Ruumikus: ruumi on keskmises reas rohkesti ka siis, kui istmeid ettepoole sõidutada. Kolmas rida nagu ikka, ahtake aga kasutatav vajadusel isegi pikemal inimesel. Kolmanda rea ette tekib hea aste, mis väldib põrandal istumise asendit.

Citroen Grand C4 Picasso

5. Renault Espace

Baasmudeli hind: 27 220 eurot
Proovisõidu auto hind: u. 44 000 eurot, 1,6 dCi Initiale Paris, 118 kW, automaatkast, esivedu

Renault Espace on oma disainilt selle testi ja üldse segmendi üks huvitavamaid ja silmapaistvamaid autosid, ilus ka. Ühelt poolt ilmselgelt mahtuniversaal on tänu suurtele ratastele ja üldisele visuaalile väga maasturlik. Nelikveolisena seda aga ei pakuta.

Espace’i kättesaamisel nägin ka ära, kuidas Mallukale sama autot tutvustati ja erinevaid võimalikke lapsetoolide asetusi näidati. Renault toob olulise müügiargumendina välja keskmises istmereas kõikide kolme istme ISOFIX valmiduse.

Seda soovitame kindlasti ka teiste autode puhul täpselt järgi küsida, kas ja kuhu on ISOFIX istet võimalik paigutada. Näiteks on selline lahendus väga abiks siis, kui pere üks liige on juba suurem ning seetõttu saab istuda ääres, mitte ei pea alati toolidest möödaronides keskele turnima.

Interjööri disain on kena, kuigi keskkonsoolis trooniv püstiasetusega puuteekraan on kesise graafikaga ja veelgi kehvema kasutuskogemusega. Peaaegu, et ka ainuke tõrvatilk selles meepotis.

Vastakaid arvamusi toimetuses tekitas Espace LED-valguse lahendus. Voolavad valgusribad, erinevad värvid, tuled ka tagumises reas – mitmed leiavad selle olevat maitsetu. Mina, ulmefännina, kiidan heaks. Päris äge on ja mul on tavaliselt õigus. Vähemalt enda artiklites.

No on ju äge!

Muuseas mu laste esmane küsimus on alati (juba enne Espace’iga sõitmist), et kas LEDide värvi ka saab muuta salongis? Mitte hobujõud või tippkiirus, aga valgustus. Seega, kui teemaks on pereautod, siis sellega on Renault küll kümnesse tabanud.

Plussid: äge ja silmapaistev välimus, üldine mugavus, ruumikus ja avarus kogu auto ulatuses. Oluline detail on ka pagasiruumi katte ärapanemise võimalus pagasiruumi. Jääb küll natuke ette, aga vähemasti on võimalik.
Miinused: pigem kallimasse hinnaklassi langev auto, meediasüsteem on aegunud ja keeruline kasutada.
Ruumikus: Selle testi kõige suurem auto, mida on tunda ka salongis. Teises reas ohtralt jalaruumi ja mugavalt kasutatav ka siis, kui istmeid ettepoole liigutada. Mis aga kõige olulisem – auto, kus visuaalselt tundub, et kolmanda istmerea taha võiks mahtuda ka mõni lapsevanker. Kergkäru kindlasti, aga olenevalt lahtilammutamise võimalustest, ei välista ka päris käru kaasa võtmise võimalust. Ja see on väga oluline argument.

Renault Espace

6. Ford S-Max

Baashind: 26 700 eurot
Proovisõidu auto hind: 45 634 eurot, 2,0 TDCi Titanium, 132 kW, automaat, nelikvedu

Kui Espace seikleb mahtuniversaali ja maasturi hämartsoonis, siis S-Max flirdib pigem sõiduautode maailmaga. Disain jätab teistest palju madalama ja sportlikuma mulje, kuigi näiteks Espace’ist on ta vaid 19 sentimeetrit madalam.

Nelikvedu ja võimas mootor teeb proovisõidu autost selle testi kalleima sõiduki. Esiveoline ja 110 kilovatine korraliku varustusega versioon algab 32 000 eurost, mis on peresõidukina täiesti piisav, sest madal kliirens ei tee sellest autost nagunii erilist maastikuhunti.

Sõiduautolik on S-Max tõesti, selles klassis lausa sportlik. Ei kaldu, ei kõigu ja istumisasend ka võrdlemisi madalal. Eriti oli vahe konkurentidega tunda ringteedel, kus ei pidanudki rooli külge klammerduma, et istmes püsida. Valikus on ka näiteks 240-hobujõuline bensiinimootor.

Kuigi ekraanigraafika ja valikud on viimase peal, häirib natuke armatuurlaua plastik ja üldine igavus.

Ruumi on autos piisavalt, aga kõrge uksejoon vähendab külgklaaside pinda ja Espace’i ning Picassoga võrreldavat avarust tunda ei ole. Visuaalselt parandaks asja kindlasti heledam sisu.

Plussid: sõiduautolik juhitavus ja mootorite valik, korralik koostekvaliteet ja Tiguanile sarnane “valmis auto” tunne, nelikveo võimalus.
Miinused: kerged vananemise tunnused disainis. Pigem kallimapoolne.
Ruumikus: välimust arvestades üllatavalt hea. Kolmanda istmerea taha tundub jäävat selline ruum, et äkki mahuks ka mõni vanker ära?

Ford S-Max

Kokkuvõte

Jõudsite lugemisega siiani või kerisite lõpuni, vahet isegi pole. Testi üks ja kõige olulisem järeldus on see: 7-kohaline linnamaastur või mahtuniversaal on täiesti mõistlik valik, isegi kohustuslik. Ma jõudsin selle mõistmiseni alustades väga korralikust skepsisest.

Jah, enamikesse lapsevanker või muu suurem asi seitsme istekoha korral ära ei mahu, kuid 6-istmelise konfiguratsiooni puhul saab ka need kaasa võtta või kui tõesti on tihti vaja seitset istet, siis katuseboksiga asi lahendada.

Oluline küsimus lastetoolide arvu kohta sõltub väga konkreetselt autost ja selle konfiguratsioonist ning ka lastetoolide disainist ja kinnitustest. Mahtuniversaalide puhul kolm tooli keskmises reas on realistlikum.

Kõik muu kraam aga on võimalik ilma probleemideta  autosse ära paigutada. Lastel muuseas on isegi mõnus kui näiteks jalge ees on kotid, millele jalgu toetada.

Enamjaolt maksab see kolmas istmerida ka alla 1000 euro, aga lisab tohutult palju praktilisust ja järelturuväärtust. Läheks lausa nii kaugele, et nimetaks sellest loobumist lolluseks.

Kes võitis?

See ei olnud selline test. Autod on väga erinevad ning ka nende hinnaklassid. Tõestasime inimkatsetega ära, et kõigi kolme istmerea kasutamine ei tähenda seda, et pagas tuleb süles hoida. Väikebussi kohe ostma ei pea või peresõite kahe tavalise autoga tegema. Endale sobivat autot peate minema vaatama, katsuma ja tunnetama. Emotsioonid peavad olema protsessi kaasatud!

Nende emotsioonide pealt ostaksin mina Renault Espace’i. Äge välimus, rohkelt ruumi ja palju LED-ribasid.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.