Mina olen lapsena sõitnud Moskvitši “pirukaauto” putkas koos oma õdede-vendadega ligi sajakilomeetriseid otsi. Autos, mis saaks tänapäevaste heitmenormide mitmekordse ületamise eest hetkega sotsialistliku töö kangelaseks.
Tuulekeerisena auto tahaotsa juurde kogunevaid heitgaase tagasi hoidma mõeldud kongiukse tihendid ilmselt rändasid mehaanik Fjodori datšasse, aknast puhuva tuule kaitseks. Olid huvitavad ajad, aga mitte ilmtingimata sellised, mida taga igatseda.
Kolm põnni on lihtne, aga neljas tähendab autovahetust. Kuna lapsed tegelikult ei ole karistus meie mineviku pattude eest, siis on (laste)rikkamatel inimestel samuti võimalus oma sõidud teha avara, mugava ja luksusliku autoga.
Üks võimalik alternatiiv on tavalised 7-kohalised mahtuniversaalid ja linnamaasturid hinnavahemikus 25 000-40 000 eurot. Nagu meie test näitas, siis pagasiruum jääb sellisel juhul üsna ahtakeseks.
Mugavamalt, ruumikamalt ja luksuslikumalt saab rikkust transportida värskelt Eestisse jõudnud pistikhübriid Chrysler Pacificaga, millel on puhtalt elektri peal 53 kilomeetrit sõiduulatust ning hind 63 000 eurot.
Võrdluseks võtsime Volkswagen Multivan Executive mudeli, mille letihinnaks 60 893 eurot aga laoautosid müüakse soodushinnaga 51 620 eurot.
Mõlemate baasversioonid maksavad u. 40 000 eurot, mis puhul oleks neil konkurente tunduvalt rohkem, aga tunduvalt parema varustusega. Vaatame seega nende kalleid versioone eraldi klassina – luksuslik väikebuss.
Saate ju aru, et miljoni krooni viidet vahepealkirjas ei saanud lihtsalt tegemata jätta, liiga vähe aega on vist veel möödas. Paljulapselised on nagunii selles eas, et saavad märgilisusest aru.
Pacificat reklaamitakse kui ainukest elektri jõul liikuvat minibussi Ameerikas. Esimene asi, mida ülemere automüügikultuuri puhul silmas pidada on see, et reklaamitavad numbrid peavad vastama tegelikkusele.
Pacifica hübriid lubab 7,4 liitrit kütust sajale ja 53 kilomeetrit ainult elektri peal sõiduulatust? Parem oleks, kui iga koduperenaine seda suudaks saavutada, kasvõi rõhutatult ökosõitu tehes, aga ilma laboritingimustesse minemata.
Põhjus on lihtne. Ameeriklased väga armastavad õlad kokku panna ja kohtusse minna. Tõenäoline, et kui firma reklaamib numbreid, mida saavutatakse vaid laboris, läheb väga palju inimesi väga vihaseks ja väga sügavale kohtusse.
Seega jah, Pacifica peaks suutma 50 km piires elektri jõul liikuda, kui auto juhtmega täis laadida. Mul endal õnnestus katsetada nii, et laadisin kaks tundi, aku oli 25% peal ja väitis, et sõidab veel 13 kilomeetrit. Sõitis 12, aga osa energiat läks ilmselt kütmisele.
Täisakuga sõiduproov oli täiesti plaanis, kui öö otsa laadijas seismise tulemuseks poleks olnud kurb fakt, et pikendusjuhe oli end pea koheselt välja lülitanud. Puhtalt minu, mitte auto viga.
Maanteel ja linnas 340 kilomeetri läbimise järel oli minu kütusekulu 10,8 liitrit sajale. Oleks ma saanud kahel hommikul järjest täis akuga sõitu alustada, oleks kindlasti alla 10ne tulnud.
Arvestades, et autot liigutab edasi 3,6-liitrine V6 mootor ja tühimass on akude tõttu üle 2800 kg, siis kõik tulemused alla 10 liitri on juba väga head.
Loomulikult salvestab auto ka pidurdusjõudu ja seega toimib pistikust laetud elektri lõppemise korral tavalise hübriidina, kus bensiin ja särts käsikäes toimetavad.
Nii, see kõige olulisem asi sai nüüd päevakorrast maha võetud – Pacifica ei ole hirmus janune suur ameeriklane, vaid pigem mõistliku ja, mis veelgi olulisem, realistliku kuluga buss. Ilma elektrimootorita Pacifica keskmine kütusekulu on 10,6 liitrit, seega samuti täiesti normaalne.
204-hobujõulise diiselmootoriga Multivani kulu on paberite järgi 6,6 liitrit saja kilomeetri kohta keskmiselt.
Volkswageni buss on küll Chryslerist raskem ja kõrgem, aga 10 sentimeetrit lühem. Seega on hübriid-Pacificaga (7,4 liitrit sajale) võrreldes ametlike numbrite vahe vähem kui üks liiter.
Perebussi esmane argument on ruumikus, nii reisijateruumis kui ka pagasis. Siin on muidugi Multivanil suur eelis tänu oma kõrgusele. Lapsed saavad püsti seista, vabalt liikuda ja ka täiskasvanud ei pea väga konksu end tõmbama.
Ühes tükis edasi-tagasi liikuv tagaiste on täismõõdus ja mahutab ilusti ka kolm suurt inimest.
Pacifica on madalam ning sellevõrra väiksem, aga keskmise istmerea vahelt pääseb ilusti tahaistmele ning avarust on piisavalt. Tagaiste on kolme täiskasvanu jaoks olemas, aga mugav on seal pigem kahekesi.
Pagasiruumi osas võidutseb Pacifica. Jah, Multivan on kõrgem ja kolmanda istmerea maksimaalselt ette lükkamisel on kaubaruumi kõvasti. Sellisel moel kaob aga salongis ära jalaruum ja mis kõige olulisem – Pacifica kolmas rida kaob vajadusel mugavalt põrandasse, muutes kaubaruumi eriti suureks. Multivanil see võimalus puudub.
Pacifical saab põrandasse peita ka keskmise istmerea, aga seda vaid tavaversioonil, kuna hübriidil asuvad põranda all akud.
Seega, kui tuleb ette suuremate asjade vedamist, aktiivset elustiili või kolimisteenuste pakkumise plaan, siis Pacifica on selles osas paindlikum.
Sõiduomadusi tavaauto mõistes ihaleda, kus me räägime sportlikkusest, kurvitunnetusest ja kiirendusest, on kohatu. Buss peab olema ennekõike mugav ja seda on nad mõlemad. Müra on vähe ja sõiduasendid mitmeti seatavad.
Kõikumise ja kaldumise osas saab parema tulemuse ettearvatavalt Chrysler. Madalam auto ja raskuskeset veelgi madaldavad akud ei jäta Multivanile võimalust.
Arvestame ka seda, et proovisõidu Volkswagenil oli lisavarustusena pandud suurendatud põhjakõrgus. Maapinnast 22 sentimeetri kõrgusel asuv põhi on võrdne näiteks Subaru XV linnamaasturiga.
Ühesõnaga – teil on buss lapsi täis. Sõitke ohutult ja mõistlikult ning pole vaja üldse proovidagi, et kui kiiresti mõni kurv on võimalik läbida või kas kontrapöördega kurvis külje ka ette saab.
Jätkus raha 60 000-eurosele bussile, leiate ka paar tuhat sportliku hobiauto jaoks.
Mugavus- ja luksusvarustus on hinnale vastav. Päris mammutinahast istmeid ei ole kummalgi, aakriku-puidust ilusliiste ka mitte. Aga tunnet, et istute miljonikroonises autos, mis näeb välja nagu poolemilline, ka ei ole. Multivan on stiilselt asjalik, proovisõidu Chrysleri hele sisu põhjamaiselt hygge.
Perega sõitmiseks, laste kool-trenn-lasteaed ringiks ja igapäeva eluks on Chrysler parem. Ei pea muretsema parkimismajadesse mahtumise pärast ja enesetunne on ka rõõmsam, sest päris taksobussiga tegu ei ole.
Multivan on väärikas auto. Sobib küll ka perele, aga pigem on omas elemendis ikka ülikondades inimeste ja ärijuttude valguses. Peale kahepäevast rännakut Kõrvemaal oli kuidagi kohatu oma matkariided ja varustus sinna sisse toppida.
PS! Vähese mahutavusega 7-kohaliste tavaautode ja siin loos võrreldud kallite busside vahele mahub tegelikult veel üks klass, kuhu kuuluvad näiteks Citroen Spacetourer või Ford Tourneo Custom ning just nendega hakkaks Pacifica ja Multivani baasversioonid võistlema. Loodetavasti saame peagi ka nende võrdluse teha.
Enamik suuri ja luksuslikke 7-kohalisi linnamaastureid maksavad kõvasti rohkem, aga ruumi on nendes tunduvalt vähem. Suurest Ameerika autost pistikhübriidi tegemine võib tunduda kummalise ideena, aga see toimib. Volkswagen sobib paremini ühele teisele sihtgrupile.
| Chrysler Pacifica | |
|---|---|
| Mootor | 3,6-liitrine V6 mootor + elektrimootor |
| Võimsus | 291 hobujõudu |
| Sõiduulatus elektriga | 53 kilomeetrit |
| Kütusekulu | 7,4 liitrit 100 km kohta |
| Kaal | 2835 kg |
| Hind | 63 000 eurot |
| Volkswagen Multivan | |
| Mootor | 2-liitrine diisel, DSG käigukast |
| Võimsus | 204 hj |
| Kütusekulu | 6,6 liitrit 100 km kohta |
| Kaal | 3080 kg |
| Hind | 60 893 eurot |
Populaarsed lood
Saadet toetab Inbank
Viimati lisatud
Sisuturundus
Populaarsed lood mujal Geeniuses
Igal reedel
Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.
