Clarkson: kõigile väikekodanlikele karusnahaküttidele

Jah, osta,

sest see küll teeskleb oma off-road nupu ja kalliskiviotsija nimega, et on midagi, mida ta ei ole, aga kui vaadata seda kui seitsmekohalist laste kooli viimise masinat, tundub see isegi mõistlik.

Enamik inimesi arvab, et hoolimata Venemaa ja Ameerika metsikult erinevatest poliitilistest vaadetest pole nende kahe vahel iialgi päris sõjaks läinud. Võib vaielda. 19. sajandi alguses kuulus Alaska Venemaale ning kuuldavasti oli kohalike ja nende härrade vahel siis levinud suhtlusvorm just käsikähmlus.

Tänastel keerulistel aegadel võiks õppust võtta sellest, kuidas toona vaidlused lõpuks lahendati. Ameerika ostis lihtsalt kogu territooriumi ära – vaid hunnik pappi ja ei ühtegi suitsvat kaheraudset.  

See tähendas, et Kodiaki saare peamine asundus muutus õitsvaks kalasadamaks, kus sai lõhet ning hiidlesta püüda, ning turistid Texasest tulla ning karusid lasta.

Kohalikus keeles tähendab Kodiak saart. Nii et tehniliselt on selle nimi “Saare saar”. 1960ndatel jõudis see uudistesse, sest väikese geoloogilise susser-vusseri tõttu kerkis maapind ootamatult üheksa meetri võrra. See tehnoloogiline purtsatus ja sellele järgnenud tsunami pühkisid maamunalt enamuse kalalaevastikust ja seda toetanud tööstusest, nii et nüüd hingitseb Kodiak viimase räsitud pelgupaigana ruudulistesse särkidesse ja Wrangleri teksadesse riietunud inimestele. Ja neil pole kindlasti kuigi hea meel, et nende saare nimi on naelutatud Škoda mahtuniversaali tagumikule.

Või lubage täpsustada. Juriidiliste ebameeldivuste vältimiseks on Škoda vahetanud viimase K-tähe Q vastu, ent sõnum on selge. See auto on mõeldud metsikusteks. See on inimestele, kes karuga kohtudes teavad täpselt, mida teha. Mitte nagu sina ja mina, kes me vaid seisaksime ja mõtleksime “Kui see on grisli, peaksin ma jooksma ja kui see pole, siis seisma… Või oli see vastupidi? Mis sorti karu see üldsegi on? Ja kuidas see püss töötab?”  

Ainuüksi nimest mõistagi ei piisa. Sa võid panna oma pojale nimeks Astroflash Butch, ent see ei garanteeri, et temast ei kasva sissevajunud rinna ja kõrretaoliste kätega tolgus.

Škodat tabas just seesama häda, sest kõik teavad, et selle jõrmi nime taga peitub tegelikult vaid karkudele tõstetud Volkswagen Golf. Me teame, et see on seitsmekohaline koolibuss. Me teame, et see on nii väikekodanlik nagu Argentiina pamparohi ja prosecco. See on Volvo XC90 naistele, kelle kasutatud rõivaste äri ei lähe päris nii hästi nagu loodetud.

Meie lollitamiseks on Škoda konsooli keskele lisanud nupu, mis teatab “off road”. See istub seal meeldetuletuseks, et sa oled tüüp, kes oskab jänesel sooled välja lasta ning suudab vastu pidada dieedil, mis koosneb vaid su enda uriinist. Ja lubab su kaasreisijatel sind erivägede veteraniks pidada. Sul on Kodiaq. Ja see pole vaid üles vuntsitud Golf. See väike nupp on märk sellest, et see masin suudab ületada kasvõi Andid.

Esiteks tuleb sul aga nendeni jõuda. See pole lihtne – vähemalt mitte minu käes olnud diisliga versiooniga. Sest kõigi merisaarmaste elus püsimise ning Dieselgate’i-järgsetele euroliidu parameetrite tõttu otsustavad edasiliikumise algoritmid (mille hulka võimsus arvata unustati).

Auto sensorid registreerivad rõhu, tee kalde, õhutemperatuuri ja valitud käigu ning arvuti otsustab, et ei, planeedile kõige parem lahendus on paigal istumine. Nii et sa vajutad veel veidi, sensorid teevad oma asja ning otsustavad taas, et liikumine võib kellelegi lõppeda bronhiidiga. Niisiis surud sa jala läbi põhja, mis sunnib sensoreid järeldama, et “Okei, ta tõesti soovib liikuda, nii et valin parem seitsmenda käigu, sest nii saab kõike teha tasa ja targu ja minimaalse traumaga emakesele maale.”

Õnneks on euroliit nüüd diislite osas oma meelt muutnud ja otsustanud, et need on kõik saatana sigitised, mis tähendab, et maksud ja parkimistasud kerkivad taevasse. Mis omakorda tähendab, et kui sa tõesti otsustad osta Kodiaqi, valid sa bensiinimootoriga variandi. Hea mõte. See vähemalt liigutab end natuke.

Mitte küll juhul, kui su jalg gaasilt ära vajub. Ma ei tea, kuidas või miks selline tulemus saavutati, aga Kodiaqi roolis võtad sa automaatselt sama asendi nagu klaveri taha. Ja kui sul pole just väga pikad jalad, ei ulatu su varbad siis kuidagi gaasipedaalini.

Kui see kõrvale jätta, on sees kõik hästi. Või noh, peaagu. Mu testautole oli paigaldatud klaasist katuseaken, mis on ideaalne kõigile, kel sügeleb taskus 1350 eurot. Mina arvasin, et katuseaknad on tänaseks kirjutatud ajaloo annaalidesse ja see siin oli suurepärane meeldetuletus, miks see just nii peakski olema. Sellest ei tule ju tilkagi õhku ega tibagi õues viibimise tunnet, ainult palju lisamüra.

Aga see selleks. Vähemalt oli armatuuri puit amüsantne, Volkswageni GPS töötas hiilgavalt ja mööda linna vaikselt kruiisida polnud sugugi ebamugav. Seda autot lamavad politseinikud juba ei heiduta.

Aga suurematel kiirustel? Pole aimugi, sest iga kord, kui gaasi andsin, tegi kompuuter taas oma arvutusi ja jõudis järeldusele, et kiirendamine pole klimaatiliselt mõistlik. Küll aga võin kinnitada, et kui su jalg tõesti gaasipedaalilt ei libise ja sa suudad seda vajutada õige tasakesi, jõuab see üsna väljasurnud maanteel 110 km/h.

Juhitavus? Mitte hea, aga see on okei. Kui soovid suurepäraselt kurve lugevat autot, ostad niikuinii Golfi. Mitte Golfi karkudel.

Kodiaqi ostmise põhjus on taha põranda alla peidetud kaks istet, mida saab kasutada, et vedada väga väikeseid inimesi väga lühikestel distantsidel. Koeri siiski mitte.

Nädalavahetusel sõitsin sellega oma farmi, kus mind ootas rivi mehelikke töid – näiteks aia tabalukustamine, et kohalikud pasatskid oma jäledatel motikatel mu põllule paarutama ei pääseks.

Ilm oli erakordselt hea, maapind kivikõva ja Chipping Norton ei meenutanud ühestki otsast lakkamatult märga ja tihti jäist Kodiaki saart. Ent vaid pärast paari meetrit oli Škoda kinni. Aga seegi on okei, sest kui sa soovid taluautot, siis ostad sa endale ATV.

Škoda idee on aus. See on võimalus osta endale uus, aga odav Volkswagen. Nad teevad ju kahtlemata häid autosid. Yeti on võrratu ja Kodiaq pole samuti paha. See küll teeskleb oma off-road nupu ja kalliskiviotsija nimega, et on midagi, mida ta ei ole, aga kui vaadata seda kui seitsmekohalist laste kooli viimise masinat, tundub see isegi mõistlik.

Eriti, kuna see maksab pisut üle 40 000 euro – ja seda koos kõigi tulede ja viledega.

Lihtsalt, ärge ostke seda lollakat diislit. Osaliselt sellepärast, et sel kuul on kliimateadlased selle tagurlikuks kuulutanud, aga osaliselt ka sellepärast, et ainus põhjus, miks see on kokkuhoidlik, on see, et see on programmeeritud üldse mitte töötama.

©Jeremy Clarkson/The Sunday Times, London

Jah, osta,

sest see küll teeskleb oma off-road nupu ja kalliskiviotsija nimega, et on midagi, mida ta ei ole, aga kui vaadata seda kui seitsmekohalist laste kooli viimise masinat, tundub see isegi mõistlik.

Škoda Kodiaq 2.0 TDI

Mootor1968 cm3, 4 silindrit, turbo
Võimsus190 hj
Pöörded400 Nm  
Kiirendus0-100 9,1 sek
Tippkiirus210 km/h
Kütus / CO25,7 l/km, / 151g/km
Kaal1,795 kg
Jeremy hinne3/5