Esiteks tuleb sul aga nendeni jõuda. See pole lihtne – vähemalt mitte minu käes olnud diisliga versiooniga. Sest kõigi merisaarmaste elus püsimise ning Dieselgate’i-järgsetele euroliidu parameetrite tõttu otsustavad edasiliikumise algoritmid (mille hulka võimsus arvata unustati).
Auto sensorid registreerivad rõhu, tee kalde, õhutemperatuuri ja valitud käigu ning arvuti otsustab, et ei, planeedile kõige parem lahendus on paigal istumine. Nii et sa vajutad veel veidi, sensorid teevad oma asja ning otsustavad taas, et liikumine võib kellelegi lõppeda bronhiidiga. Niisiis surud sa jala läbi põhja, mis sunnib sensoreid järeldama, et “Okei, ta tõesti soovib liikuda, nii et valin parem seitsmenda käigu, sest nii saab kõike teha tasa ja targu ja minimaalse traumaga emakesele maale.”
Õnneks on euroliit nüüd diislite osas oma meelt muutnud ja otsustanud, et need on kõik saatana sigitised, mis tähendab, et maksud ja parkimistasud kerkivad taevasse. Mis omakorda tähendab, et kui sa tõesti otsustad osta Kodiaqi, valid sa bensiinimootoriga variandi. Hea mõte. See vähemalt liigutab end natuke.
Mitte küll juhul, kui su jalg gaasilt ära vajub. Ma ei tea, kuidas või miks selline tulemus saavutati, aga Kodiaqi roolis võtad sa automaatselt sama asendi nagu klaveri taha. Ja kui sul pole just väga pikad jalad, ei ulatu su varbad siis kuidagi gaasipedaalini.
Kui see kõrvale jätta, on sees kõik hästi. Või noh, peaagu. Mu testautole oli paigaldatud klaasist katuseaken, mis on ideaalne kõigile, kel sügeleb taskus 1350 eurot. Mina arvasin, et katuseaknad on tänaseks kirjutatud ajaloo annaalidesse ja see siin oli suurepärane meeldetuletus, miks see just nii peakski olema. Sellest ei tule ju tilkagi õhku ega tibagi õues viibimise tunnet, ainult palju lisamüra.
Aga see selleks. Vähemalt oli armatuuri puit amüsantne, Volkswageni GPS töötas hiilgavalt ja mööda linna vaikselt kruiisida polnud sugugi ebamugav. Seda autot lamavad politseinikud juba ei heiduta.
