Linnamaastur eemaldab kõik need ebamugavused ja lisab rohkelt praktilisust. Näiteks nende mõlema talvise  päeva jaoks, mil lund on rohkem, kui tavaauto kõrgus ära kannatab.

Metskits või põder ei tule õnnetuse korral suure tõenäosusega esiaknast sisse. Politsei ei pea sinuga vestlemiseks kummarduma. Lapse turvavarustuse kinnitamine on sündsalt võimalik ka ülepõlve seeliku korral.

Kohe kui mitte keskenduda sellele sõnale “maastur”, ongi kõik hästi. Suurendatud läbimisvõime ja praktilisusega sõiduauto on lihtsalt liiga lohisev.

Ringrajalt väljasõit ei õnnestunud

Pika sissejuhatuse järel jõuame asja tuumani – loomulikult käib jutt Škoda Karoqist, mis detsembris proovimiseks Eestisse jõudis ja jaanuarist hakkab klientideni jõudma. Kõige suuremaks konkurendiks ilmselt saab tema enda suurem vend Kodiaq.

Škoda korraldas proovisõiduürituse Audru ringrajal. Oli karge ja jäine päev ning ring seega mõnusalt libe. Loomulikult polnud eesmärgiks kiireid ringiaegu sõita, vaid erinevate juhiabide toimimist testida ning käitumist kurvides.

Töötasid ja toimisid tõesti hämmastavalt hästi. Ilmselt on see nii kõigi tänapäevaste autodega, aga alati paneb imestama.

Maastikuvõimekust takistab ainult üks asi

Kuna rajal ruumi oli, siis provotseerisin ka külglibisemist, aga auto käitus nagu hästi treenitud kung-fu meister – pareeris kõik löögid, aga ei allunud ühelegi provokatsioonile.

Seejärel läbiti off-road rada nii Karoqi kui Kodiaqiga. Minule oli see esimene kord linnamaasturiga teha maasturiasju ja osad laskumised ja tõusud olid päris kõhedad. Aitas vaid teadmine, et küllap on korraldajatel need kõik ära testitud ja puudub huvi autode kummulikeeramise osas.

Järeldus on selge – elektroonika, nelikvedu ja muu abistav kraam on juba nii tark, et peamiseks takistuseks saab kliirens ehk kõrgus maapinnast. Veojõu jagamine erinevate rataste vahel toimib imeliselt seni, kui oled ennast põhja peale sättinud.

Seega maastur ei ole nelikveolise Karoqi puhul sugugi turunduslik sõnakõlks, lihtsalt piire tuleb tunnetada.

Autol ja autol on päriselt ka vahe

Kolmas osa oli maanteesõit, kus võrdlusse oli kaasatud ka mitmed konkurendid: Nissan Qashqai, Kia Sportage, Honda HR-V, Toyota CHR. Karoqe oli kohal kolm: 1 ja 1,5-liitrised bensukad ja 2-liitrine diisel.

Esiteks on oluline ära märkida, et kui paberil ja salongis võib tunduda, et suva, mida osta – eks nad kõik on ju ühesugused, siis vahetult üksteise järel proovides saad aru, kui teistsugused iseloomud on erinevatel markidel ja mudelitel.

Nagu leib. Üldistades on ta pruun, tehtud jahust ja küpsetatud. Aga kaubanduskeskuse leivariiuli ees muutub kõik.

Kesine ja arusaamatu 1-liitrine mootor

Kui keskenduda kolmele erinevale Karoqile, siis tunda oli tootja enda uhkust just nimelt 1-liitrise mootoriga mudeli üle. Aga miks, sellest ma aru ei saa. Jah, 1-liitrise kohta liikus see tõepoolest suhteliselt kabedalt.

Aga samas ei jäänud mitte mingit kahtlust, et tegemist on väga väikse mootoriga ja jõudlus on parimal juhul keskpärane. 115 hobujõudu viivad auto 0-100 km/h 10,6 sekundiga ning keskmine kütusekulu on 5,2-5,4 liitrit sajale.

1,5-liitrisel on 150 hobujõudu, kiirendus 8,4 sekundit ja kütusekulu 5,4-5,5 liitrit sajale. Hetkel on nende kahe baashinna erinevus 1600 eurot. Tekib õigustatud küsimus, et miks ma peaks selle väiksema soetama? Mootori dünaamika mõttes on nende vahe täiesti tuntav ning väiksemat ei pakuta ka nelikveolisena.

Firmasõidukina oleks arusaadav

Ainuke põhjendus võib olla firmaautode kilovatipõhine soodsam erisoodustusmaks. Väiksema mootoriga Karoqi puhul tuleb seda maksta kuus 30 euro võrra vähem. Eraisikule mingit vahet ei ole.

Autogeeniuse soovitus: ärge minge müügimehe entusiasmiga kaasa või kindlasti paluge proovisõitu mõlemaga.

Diisli puhul kehtib klassikaline tõde – kui su läbisõit ei ulatu tublisti teisele poole 25 000 kilomeetrit aastas, siis ei tasu diiselmootorit valida.

Praktiline võimalus oli lisavarustusse kuuluv istmete süsteem, mis võimaldab tagumise rea autost üldse eemaldada. Seda läheb vaja ilmselt kord või paar aastas, aga nendel harvadel hetkedel on põhjust rahuloluks.

Maailma parim auto?

Loo alguse juurde tagasi pöördudes arvan ka peale testipäeva, et tegemist saab olema garanteeritud hitiga ja Škoda juhtkond võib hakata juba jõulupreemiaid planeerima.

Kas see on maailma parim auto? Ei. Kõige ilusam? Kindlasti mitte. Aga kas Octavia on? Need mõlemad on lihtsalt väga ratsionaalsed, igas mõttes korralikud ja hea hinnaga autod. Täpselt see, mis müügihitiks vaja on. Nüüd ka normaalse keretüübina.

Vähem kui 20 000 euroga saad korraliku mahutavusega linnamaasturi. Kui tahad oma autosse kõiki tänapäevaseid kellasid ja vilesid ning nelikvedu, siis ka see on võimalik, küll juba kõvasti rohkem kui 30 000 euro eest.

Karoq on kesktee. Hea kindel rukkileib, tehtud kvaliteetsest jahust, samas ilma goji marjade ja kristallienergiata.

Ja veel – Škoda Kodiaq, mis tuli turule alles poole aasta pealt, oleks väidetavalt võinud olla Eesti müüduim linnamaastur 2017 kui tehas oleks suutnud kõik ostusoovid täita. Aga Karoq on müügil juba praegu, jaanuarist. Seega mina ostaks Škoda aktsiaid küll, kui saaks.

Jah, osta,

Muidugi osta. Kui sind ei sega, et neid kohe varsti väga palju tänavatele ilmub. Aga meie soovitus on, et mitte 1-liitrisena ja kindlasti mine tee proovisõitu ka konkurentidega. Sest see on ikkagi vähemalt 20 000 eurone otsus.