Ja nüüd me lõpuks kohtume, ning ma kehastun järgmiseks kaheks päevaks Avensise-meheks püüdes selles autos midagi huvitavat leida. Huvitaval kombel… leidsingi.

Niisiis, alustuseks on Avensise salong üks üsna huvitav koht. Kõik, mis siin näha, oleks justkui erinevate sõidukite juppidest kokku pandud. Raadio- ja kliimapaneel on täiesti teise näoga kui armatuur.

Nurgadiivan Eva minekuga istmeid tasakaalustab maitsekas puitimitatsioondekoor. Raadiodisplei särab siniselt ja armatuurinäidikud erekollaselt, nagu LIDL oleks poe avanud.

Kalkulaatoriekraaniga pardakompuuter ei säragi. Seda näed ainult päeval. Pole järelikult vaja öösel vahtida igasuguseid asju. Kogu miljööö mõjub kokku nagu mõni boheemibaar, kus kogu inventar on kellegi pööningutelt kokku kompunnitud.

Midagi tohutult huvitavat aga Avensise avangardsalongis iseenesest teha pole. Kuulad veits Kuku raadiot (sest sa oled nüüd Avensise-mees), lased aknaid üles-alla ja keerad puhuri 19,5 peale. Ka istme alla pudenenud sentide ja telefoni õngitsemine pole teab mis väljakutse, sest Avensise istmed on maast lahti, nagu hüppaks karjapoissi.

Enne, kui libisema hakkab, läheb ümber

Kõik on üsna sirgjooneline ja eesmärgipärane. Omajagu põnevust pakub aga selle Avensise lisadevalik. Püsikiirusehoidja puudub ja seda kipud uuema auto roolist tulles igatsema küll.

Samas on pilli õnnistatud vihmasensoriga esiklaasiga, mis on iseenesest nice to have, aga sa ei tunne vana Avensise roolis sellest eriti puudust. Umbes nagu ETV2 ülekanne Paide linnameeskonna kodumängust. Tänks, et teete, aga ega just meeletult vaja küll pole.

Samuti ei hakka sa igatsema selle Avensise puhul veojõukontrolli, mille nupp on, arvesse võttes ebavajalikkust, peidetud rooli taha, sest enne kui Avensis libisema peaks hakkama, läheb ta kurvis pigem lihtsalt ümber. Nagu me ühes teises loos juba rääkisime, siis üle nipli panna on jama, sest on oht, et saad võpsikust puugi.

Rääkides Avensisega sõitmisest, siis see on üsna sündmustevaene. Toyots on tööriist ühest kohast teise jõudmiseks. Ümberminemisele lähedale sa tõenäoliselt väliste tegurite abita ei jõua. Selle 1,8-liitrine bensukas pigistas parematel päevadel välja 130 hobujõudu, mida pole just teab mis palju.

Seega pole Avensis ka meeletult kiire, ent samas ei jää ta ka su soovidele päris jalgu. Kiirendusrida kulub sul ära suht täies mahus, aga kui vaja rekkadest mööda pigistada või kaubarongi eest läbi lipsata, siis sellega saab Avensis 9 juhul 10st hakkama.

Avensise juures on aga üks väga väga huvitav moment. Ja selle momendi nimi on ülalpidamiskulud. Omaniku sõnutsi vajas see pill viimati remonti 10 kuud tagasi. Õnneks pole Avensise remont eriti kallis. Guugelda Avensise juppe, arvuta sinna juurde tuttava mehaaniku töötunnid ja näed isegi, et on tolmuimejaid ja pintsakuid, mille remont maksab rohkem.

Avensise kõige suurem argument on raha

Ja tasapisi hakkan ma Avensise-meestest aru saama. Laguneks mu BMW E91 või Audi RS4 vaid sama tempoga ja oleks sama soodus lappida kui Avensise-meeste aparaate.

Ilmselgelt ohverdad sa sõidurõõmu ja miljööväärtuse, aga sa ei ostagi Avensist seetõttu, et sul peab õudselt huvitav sõita olema või sa naudid peavalu. Sa ei osta Avensist seetõttu, et sa oled omast arust jube autoinimene.

Sa ostad Avensise selleks, et ühest kohast teise saada ja näha sealjuures võimalikult vähe n***i. Sul ei ole vaja tõukoera, kellel 10-aastaselt põrn pärakust välja kukub, vaid töökindlat hundikrantsi, kes ka miinuskraadidega õue peal lõriseks.

Selleväärne alla 200 000 km läbisõiduga Avensis, millega mina sõitsin, on auto24-s väärt umbes 3500-4000 eurot. Samaväärse Mondeo saaksid sa julgelt odavamalt ja Vectra hea rääkimise juures poole hinnaga, aga ma tahaks näha mõnd igapäevakasutuses Vectrat või Mondeot, mida 10 kuu jooksul putitama pole pidanud.

Jah, osta,

Pigem osta. Kui su elu on niigi huvitav ja auto ei pea su maailma põnevamaks tegema, siis vana Avensis on usaldusväärne elukas, mis viib su päris kindlasti kohale.