James May: naistel on Ferrari jaoks liiga palju kainet mõistust

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Miski häiris mind uue Ferrari Portofino juures kohe. Algas see õigupoolest juba kohustuslikul sõidueelsel briifingul, mis oli seekord korraldatud ühes keldrikorruse grotis, mida valgustasid pehmed punased pirnid nagu mõnes kõrgema klassi urkas, ainult et seintel olid pornoks peente kabriolettide pildid.

Ühel neist oli väga kunstipäraselt üles võetud Portofino koos matkavarustusega, mis väidetavalt selle pagasnikusse mahub. Päriselt? Matkama Ferrariga?

See võis olla nali, kuid nali Ferrari sõidueelsel briifingul võrduks sellega, et Anglikaani kiriku kirikukogu asuks sanktsioneerima Ibiza piibliteemaliste klubide kolmainsust.

Ferrarit pole kallis omada

Siis näidati rahuldustpakkuvat pilti kolbist ning graafikut silindrirõhu maksimumist 7500 p/min, mis on 10 protsenti kõrgem kui Ferrari Californial. Hakkas looma! Ent kohe naasid elustiili-pildid ja turundustrikid. Maailma lõpp, ma ütlen.

Midagi ma vähemalt õppisin. Näiteks, et 70 protsenti algajatest Ferrari kabriolettide entusiastidest tutvuvad üldse selle automargiga esimest korda. Ja nende seas on aina rohkem naisi – ehkki mitte nii palju nagu Ferrarile meeldiks, sest enamikul naistest on lihtsalt rohkem kainet mõistus.

Ja veel teatati mulle – rõhutatult kirja teel ja kaugelt enne, kui Lõuna-Itaaliasse üldse sõitmagi olin hakanud -, et Ferrarit ei ole kallis omada.

Kõik uued mudelid tulevad koos seitsmeaastase tasuta teeninduse garantiiga (mis on tõesti hea), turboajastu väikseima kütusekulu ja kõrge jääkväärtusega, mistap on nende pika-ajalise omamise hind palju madalam, kui võrrelda hingematvalt suurte kuludega, mis pitsitavad kogu seda pimedusega löödud autojuhtide massi, kes on valinud mõne luksusklassi sedaani, linnamaasturi või muu labase ja läikiva sõiduvahendi.

See pole üks korralik Ferrari

Väide kõigiti vettpidav, kuid ignoreerib oskuslikult fakti, et selleks tuleb oma hoiupõrsast kõigepealt siiski Portofino jaoks tarvilikud 187 000 eurot kokku kraapida.

Aga mis see siis ikka on? See on topeltturbo V8, 592 hj, mitte päris kaks-pluss-kaks, esimootori ja nutikalt sissetõmmatava katusega roadster. Väga nägus ka, tõsi, aga tõelise tüütusena tahaksin öelda, et see pole üks korralik Ferrari.

Probleem – ja ma hoiatan, et see on esimese maailma oma – on aga järgmine: kui see katus kord maha tuleb, on muu teisejärguline. Ferrari 488 Berlinettaga (katusega!) sõites tuleb osa magusast naudingust puhtalt teadmisest, et oled teinud teadlikult praktilise ning sealjuures kalli kompromissi, kuid saanud vastu puhta ja rikkumata sõidumõnu.

Seda mõnu saab nii Mazda kui vana Triumphiga

Portofinos on vastutasuks jumala looming, varssade kepsutamine teeääres, Woodbine’i sigari vürts tuulehoos – ilu, mis kestab suve lõpuni, kuid on tegelikult samaväärselt nauditav ka Mazda MX-5-s või mädanevas Triumph Heraldis.

Loodetavasti ei kõla see liiga memmekalt. Ma ei taha kedagi solvata. Püüan vaid selgitada, miks Portofino ei tundu sama hea nagu teised Ferrarid. Põhjus on sama, miks maksavad keskmootoriga Berlinetta-versioonid järelturul rohkem kui Spideri-versioonid. Viimaseid peetakse pisut kerglasteks ja isepäisteks.

Õnneks pole ma siiski täielik autokuivik, nii et kui jätame kõrvale Ferrari omamise helbekese-mured, on selles väga palju head.

Turundajad on olnud segaduses

See näeb välja nagu Ferrari. Väidetavalt on see inspireeritud Daytonast, kuid välja see küll ei paista, mistap kirjutan selle Ferrari turundajate hetkelise nõrkuse arvele.

Üks Ferrari silmapaistvamaid omadusi on alati olnud oskus disainida moodsaid autosid, mis jäävad igaveseks oma ajastu sünonüümiks. Vaadake või Testarossat – see on ideaalne kokkuvõte 1980ndatest. Samuti nagu 308-s on õige 1970ndate essents.

Portofinos on nurgelist modernsust, mis minu silmale paistab õrna Jaapani mõjuna.

Sama hea eputada kui Veyroniga

See ka lõhnab nagu Ferrari. Selle unikaalne luksusearoom on mulle alati lohutavalt mõjunud. Juhtimisseadmedki on ferrarilikud, ehkki tõenäoliselt väärib märkimist, et rooli Manettino nupp – tõenäoliselt nimetatud 19. sajandi La Scala tenori järgi – lubab vaid kolme režiimi: Comfort, Sport ja veel üks, mille puhul kõik vajalik on välja lülitatud ning mida sa kindlasti ei peaks kasutama, sest miks sa siis juba 488 ei soetanud? Mõistate?

Küll aga peaksid nad selle asemel lisama Comfortile ühe alamrežiimi – Eputamine. Selleks sobib Portofino suurepäraselt. Minu jaoks ongi ühe tippklassi auto mõõdupuuks see, kui mugav on selleks eputamas käia. Just see, muide, muutis nii vapustavaks ka esimese Bugatti Veyroni.

Turbovihkajad võivad vait olla

Mootor on tõeline koletis, ja kõik turbovihkajad võiksid nüüd suu pidada. Vahet polegi, et see lennutab Portofino sajani vähem kui 3,5 sekundiga. Ferrari nutikas mootorijuhtimine muudab mootori ka äärmiselt paindlikuks – maksimaalse pöördemomendi ja maksimaalse võimsuse saavutamise vahel on 4500 mootoripööret, mis tähendab, et tegu on väga lihtsa autoga.

Ning kui hoiate oma gaasijala sirgena, toimuvad käiguvahetused võidusõiduautoliku brutaalsusega. Aga kui tõmbate varbad konksu ning toksate ükskõikse sõrmeliigutusega lapatsit, võivad need tunduda sulgkerged. Summuti haugub entusiastlikult, rool lubab curva pericolosa läbida imesujuvalt ning kergelt taguotsale vajuv raskus annab Portofinole ka õrnad muskelauto kombed.

Aga tõesti, keda see huvitab? Üksik päikese kroonleht ripub plekitusinise kupli all jne jne ning mina olen tagasi alguses ehk hindan tema essentsi, milleks on… katuse puudumine.

Ilmajaama munapealised nutunaised

Ühele britile on see eriline maiuspala. Kui oled elanud Lõuna-Prantsusmaal, kus päikesepaiste on eelduspärane, võib kabriolett muutuda isegi tüütuks. Aga siin on iga võimalus katus alla lasta väike triumf pikas võitluses ilmajaama munapealiste nutunaistega, ning seetõttu väga hinnaline.

Nii et seesama põhjus, miks esimese hooga selles kahtlesin, sai lõpuks põhjuseks, miks Portofinosse armusin.

Et selle ferrarilikud sõiduomadused on kergelt suikunud, ongi veetlev. Neid võib niisama rahulikult maitsta või siis ohjeldamatult nautida. Muul ajal on see lihtsalt ihaldusväärne, musklis ja eriti efektiivse tuulutusavaga roadster. Et tegu on sealjuures ka Ferrariga, on lihtne kinnitus tõigale, et oled üks hea maitsega rikkur.

Üks asi veel. Kõigist Ferraridest on just Portofino kõige tarvitamiskõlbulikum ja seda tasub kaaluda, kui aastate möödudes mõte ühe V8 auto juurde pidama jääda aina kodusem tundub.

Poeet Larkin kirjutas vanuse türanniast ja vanuse lõpust. Tore on teada, et on üks Ferrari, mis selle kõrvale ideaalselt sobib.

Jah, osta,

Kui sa kavatsed osta elus omale vaid ühe V8 mootoriga sportauto, siis võib see vabalt Portofino olla. Väga oluline osa auto võlust on muidugi jumala loomingul.

Ferrari Portofino

Mootor3855 cm3, V8 turbo
Võimsus592 hj
Pöördemoment760 Nm
Kiirendus0-100 km/h 3,5 sek
Tippkiirus320 km/h
Kütus / CO28,7 l/100 km / 245g/km
Kaal1664 kg

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.