Loomulikult väidab Ferrari, et see pole odavam ja lihtsam kaherattaveoline FF – ehkki see on odavam ja lihtsam (ja kaherattaveoline) -, vaid lihtsalt teine masin. Selle omanikud, selgub, on 30-45-aastased ja kui uskuda kogu eeskujulikku turundushookus-pookust “sõidavad peamiselt kõrge või keskmise pidamisega tingimustes”. Kui ma poleks nii vana, sobituksin ostjaprofiili ideaalsest, sest ma vihkan libedaid teid ja – otseloomulikult – ostan auto, mis nende jaoks ei kõlba.
Mootor, mees! Mootor! Jah, see on turbo, mis ühele fezzarati’le on nagu diisel, kuid see hädaldamine kõlab sama hambutult nagu vanade peerude jutt omal ajal rohelisemast rohust. Mingu ühinegu mõne folkbändiga ja saagu üle.
Sisselase on nutikas, õhuklappidega kollektorid peaksid vähendama viivitust. Võtke seda kui järjestikust turbot. Täpselt nagu 488 puhul, on pöörded iga käigu sees nii paika timmitud, et tulemuseks on kärsitu tung, aga seda ilma kataklüsmilise tümpsuta, mis võiks tekkida, kui kogu sel jõul kontrollimatult voolata lasta.
Tipunumbrid ütlevad 602 hj 7500 pöörde peal ja 619 Nm. See 7500 on tähtis. Viimane loomulikul teel hingav Ferrari V8 leidis üles 9000 pööret. Ja siia see koer maetud ongi.
Mul on kahtlane tunne, et Ferrari püüab oma turbosid muutuva maailmaga kuidagi ühte sammu käima sundida, aga ausalt öeldes on meil targem nendega niisama leppida. Brexit on hullem. Me oleme juba alla neelanud GPS-i ja labadega käiguvahetuse, kunagi ammu ise “alama” asemel rooli istumisest rääkimata. See on see moodne maailm, millest Paul Weller meile jutustas.
Veelgi tähtsam on minu meelest aga see, et juhtimine on muudetud elavamaks kui V12-l, mille kohta isegi Ferrari enda eksperdid möönsid, et see on pisut laisk. Kaalujaotust on samuti pisut muudetud – kui V12-l oli see 48:52 eest taha, siis siin on 46:54 ja lisaks veel tagavedu. Kõrge kuni keskmine pidamine, siit ma tulen.
Absoluutskaalal ta ehk kuigi kõrget kohta ei saa, kuid kõigi nende muutujate summa on vähemalt see, et GTC4Lusso T tundub nagu pagana korralik Ferrari.
Jätame kõrvale tõsiasja, et – nagu kõik teisedki praegused superautod ja GT-d – see on liiga lennukas selleks, et nautida seda säärasel teel, kus kõik ta parimad küljed tegelikult esile peaksid tulema (minu puhul siis Toskaanas). Muidu on see vapustav. Hääl on õige, kirglikkus käepärane ja isegi kogu maagia tagasi. Ja ma unustasin vist mainida, kui kuratlikult nägus see nüüd ka on. Etem kui James Brown.
Mida ma sellistes autodes (ja eriti selles autos) aga kõige rohkem armastan, on see, kuidas kogu jutt raskuskeskmest, šassii dünaamikast ja käigusisestest pööretest kahvatub lihtsa ja sundimatu sõidumõnu kõrval.
