Jälestan nn linnamaastureid

Olen sinuga aus. Ma jälestan kõiki viimase satsi nn linnamaastureid, välja arvatud neid, mis on mulle lihtsalt vastikud. Mis mõte on sõita autoga, mis on aeglasem, kallim ja janusem kui tavaline sedaan või universaal? See tundub idiootlik.

Aga siis tuli mul võtta ette väike Toskaana-reis ja kui olin surunud end läbi Alan Yentobi, Polly Toynbee ja Melvyn Braggi ning ilmunud välja keset Pisa lennujaama autoparklat, ootas mind mees, käes Alfa Romeo uue Stelvio võtmed.

Saanud nime ühe kauge alpikuru järgi, peaks see olema otsene rivaal Q5-le ning kõigile teistele üles löödud keskklassi maasturitele, mille nimesid ma ei viitsi meelde jätta. Kokkuvõtlikult, see on karkudele tõstetud Giulia sedaan ja mul oli kindel kavatsus vihata seda otsast lõpuni.

Parklamehel oli suur soov minuga koos pilti teha ja rääkida, kui väga ta nautis ühte telesaadet nimega “Top Gear”, aga see kõik läks mu kõrvust mööda. Sest mul vasardas peas üks küsimus: “Taevas halasta, mida see Alfa Romeo küll mõtles?”

Miks peaks nii glamuurse ja valusalt cooli pärandiga Alfa võtma kätte ja tegema valmis auto, millega lapsi kooli sõidutada? Sama hästi võiks Armani hakata tootma kilekotte.

Ei saa eitada, see on üsna nägus

Alfa insenerid selgitavad kuis jaksavad, et ehkki see näeb välja nagu maastur, ei ole seda sõites tunda. Nad räägivad, kuidas kogu mootori võimsus on suunatud taha, aga kui seal pidamine kaob, liigub kuni pool võimsust hetkega ette. Samuti räägivad nad süsinikkiust veovõllist ja kere kergalumiiniumist, aga mina seisin ikka ja mõtlesin: “Jah, aga see on siiski üks pagana kilekott.”

Umbes sama raevukalt krigistasin hambaid esimesel kohtumisel Maserati Levantega ja see oligi täpselt sama halb nagu olin kartnud. Aga kui parklamees saabus aina uute sõprade ja aina uute selfie-soovidega, süvenesin Stelviosse tähelepanelikumalt. Ei saa eitada, see on üsna nägus.

Viimaks, kui olin poseerinud kõigi politseijõudude, kogu piirikontrolli ja rohkem kui 3000 taksojuhiga, kes kõik armastasid “Top Geari”, sain Stelviosse ka sisse istuda. Ei saanud eitada sedagi, et see oli istumiseks üks kena koht. Palju-palju kenam kui Audi.

Tunda on skulptori kätt. Q5-s on armatuuri pandud sama palju hoolt nagu köögisaarde – see on lihtsalt koht, kus asuvad skaalad ja lülitid. Alfa on teinud sellest aga vaatamisväärsuse. Itaalia värk, ma pakun. Sest näiteks on ka Sienas parem istuda ja möödakäijaid silmitseda kui Dortmundis.

GPS-i tööle saamine oli muidugi väljakutse. Seda sellepärast, et igas Itaalia linnanimes on 5000 tähte ja kui sul viimaks on õnnestunud need kõik sisestada, küsib ta sult, millist Santa Lucia del Menolata di Christopontet sa täpsemalt silmas pead. Sest neidki samanimelisi linnu on 5000.

Lõpuks, kui Alan, Melvyn ja Polly pöördusid nädalaselt ajurünnakult lennujaama tagasi ning mina sain õige linna osas selgust, lõin tööle mootori. Diiselmootori. Oh armas jumal. Alfa Romeo diiselmaastur.

Naljakal kombel polnudki aga autoparklast väga imelik välja koliseda, sest Itaalias on kõigil diislid. Edasi läks tunne isegi heaks – sest jõudsin ringrajale, mida seal kutsutakse autostradaks ja millel mootor tundus eriti võimas. Numbrite järgi jõuab see nullist sajani 6,6 sekundiga, mis on hea, kuid sellest suuremat muljet avaldas plahvatus kuskil kiirenduse keskel. Seda juba Audi Q5 ei paku. Aga ainult tänu sellele saad sa tõmmata eest pähklinäoga maakal Fiat Ritmos, kes on 160 tunnikiiruse juures sinu tagatuledes kinni.

Ja maha ei jäta sa ka laipade rivi, sest kogu võimsusest ja pöördemomendist hoolimata on tulemus märksa puhtam kui näiteks diisliga Porsche Macani puhul. Alfa väidab, et see on peaaegu 4,9 liitrit sajale.

Stelvio on kiire, nagu paberite järgi võiks eeldada, aga kas ka nii hästi juhitav, nagu Alfa lubab? Kuna see on ligi 18 cm kõrgem kui sedaan ja pikemate vedrudega, on see käes ka lõdvem. Mis oleks okei, kui Alfa poleks paigaldanud sellele sedasama superkiiret jõuülekannet.

Rooli väiksemgi liigutus viib tohutu suunamuutuseni, mis on suurepärane, istudes ringrajal madalas “autos”. Aga autostradal ja karkudel, tagumikus Ritmo ja ees rekka, mis satub kogemata sinu ritta, sest juht on otsustanud vaadata pornot, mitte eesolevat teed, võib see mõjuda pisut murettekitavalt.

Kurvide nii pikk etteplaneerimine nõuab pisut harjumist, ent see käpas, on Stelvio tõsiselt põnev auto. See ei tundu nii kohmakas nagu teised maasturid ja kogu aeg on tunda, et selle disainerid tegid oma tööd hingega, mitte kuna nad olid midagi kuskil enne tuksi keeranud.

Kõige selle tõttu – see on suur praktiline auto hiiglasliku pagasiruumi, kokkupakitavate istmete ning mõnusate nurgakestega, ja ühtlasi Alfa Romeo – on see ainus maastur, mis tekitab ahvatlust. Võib-olla isegi vastupandamatut, kui turule jõuab ka nende 500-hobujõuline bensiinimootoriga versioon.

©Jeremy Clarkson/The Sunday Times, London

Jah, osta,

sest kui kurvide pikk etteplaneerimine käppa saab, on Stelvio tõsiselt põnev auto.

Alfa Romeo Stelvio