Kas see on Ferrari pressiteade või torutööstuse konverents

Säärast sorti bluff võib töötada hästi mõnel torutööstuse konverentsil, aga me räägime ometi Ferrarist. Ja selles maailmas pole ruumi kuival inseneritehnilisel mulinal. Sellest peab Ferrari aru saama. Shakespeare ei pea mulle lehekülgede kaupa militaarkäsklusi jagama. Sest kõrvalasuv foto ütleb mulle nii palju rohkem.

Selle pressiteatega kaasas olnud foto oli autost nii ilusast, et see painas mind veel poolde öösse. Või nagu Ferrari ütleks: “Ja ilu näitab silmile ju end/liig veenvalt, et ta suuri sõnu vajaks.” (tlk – Rajamets, 2002).

Selle nimi on GTC4Lusso ja seda võiks kirjeldada kui kolmeukselist sport-luukpära. Ma olen selliste autode sõltlane. Nendega pole kunagi mööda pandud. Lancia HPE, Volvo P1800 ES, Reliant Scimitar (printsess Anne’il oli selline, eksole). Need olid vägevad, aga see Ferrari trumpab üle kõik. See on kõige ilusam auto, mida mu silmad on näinud.

Ferrari FF oli rämps

Naelutasin selle pildi oma kontori seinale ja veetsin seda silmitsedes pikki hetki. Ja ajasin saatemeeskonna hulluks, nuputades idiootlikke põhjuseid, miks see peaks leidma koha mõnes The Grand Touri uue hooaja osas. Meeskond pakkus, et peaksime tegema midagi luukpäradest ja mina pakkusin Ferrarit. Ausalt öeldes oli see mu vastus kõigele. Aga jäin alati vähemusse.

Mõistan miks. See auto on asendas vana FF-i, mis oli rämps. Või nagu üks Ferrari tähtsaid asjapulki sõnastas: “Jah, see polnud meie tipphetk”. Testisin seda ühel jäätunud Rootsi järvel ega suutnud uskuda, kui põhjalikult see igas asjas palju odavamale Bentley Continental FT-le alla jäi.

Lisaks ei suutnud ma uskuda, kui mõttetult keeruliseks neil oma uus kahe siduriga nelikveoline oli aetud. Kuna esirattad said jõudu mootori tagaosast ja tagarattad esiotsast, siis vajas see lihtsalt kahte käigukasti. Pärast BMW Z1 uksi oli see kõige keerulisem tehniline lahendus probleemile, mida ei eksisteerinud. Ja see ei töötanud.

May käis isegi auto all nelikvedu otsimas

Mu kolleeg James May tunneb FF-i hästi ega usu, et sel oleks üldse nelikvedu. Ta käis isegi auto all, aga ei saa ikka veel midagi aru. Õigupoolest oli tema kõige kangekaelsemalt vastu sellele, et ükski FF-i asendus meie saatesse jõuaks. Kunagi.

Üritasin selgitada, et GTC4Lusso saab võtta ka V8 mootori ja kaherattaveolisena. Aga sellest polnud abi, alla jäin ikka mina. Ja nüüd on mul selle üle päris hea meel.

Tellisin laenuks nelikveolise V12 versiooni ega mallanud seda ära oodata. Tahtsin seda nii väga oma ihusilmaga näha – et on see nii ilus nagu pildil. Aga ausalt öeldes oli see pisike pettumus. Sest see oli pargitud mu korteri lähedale pisikesesse parklasse, nii et mul ei õnnestunud hea üldvaate saamiseks kuidagi piisavalt kaugele eemalduda.

Aga see oli okei. Mind ootasid maanteed, mille ümber maa ja ilm ruumi, et autot kogu hiilguses imetleda. Või noh, napilt. Jumal, kui suur see auto on. Kui tõesti tahad seda iga nurga alt näha, pead parkima selle keset põldu ja jalutama eemale umbes kümme minutit.

Pole kohanud kedagi, kes mahuks tahaistmele

Imelik, et sisuliselt on tal ju sama õudne vana FF-i kere, aga paar nutikat liigutust esivõrel, õhuavadel ja ratastel on põhjustanud totaalse muutumise. Salong on samavõrd sensatsiooniline – võib-olla seetõttu, et see oli disanitud selle asukaid silmas pidades.

Jah, sel on klassikalised Ferrari probleemid, näiteks tulede asemel olevad nööbid ja kojameeste ning tulede nupud roolil. Aga – ja see mulle meeldis! – kaasreisija ees on teinegi armatuurlaud. Nad võivad valida, kas vaadata tahomeetrit või GPS-i või miljonit muud asja. See on briljantne.

Ja tagaistmed? Pole aimugi. Ma ei mahtunud sinna. Ega ole iial kohanud kedagi, kes mahuks. Aga selle pagasnik on kõige kaunimalt trimmitud asi pärast seda, kui härra Bonsai ärkas ühel hommikul ja mõtles: “Ahjaa, nüüd ma tean…”

Klaasist katus maksab 12 850 eurot

Peatume nüüd hetkeks, et naerda hinna üle. Põhipakett maksab 257 219 eurot – loomulikult -, aga minu testautol oli paar lisa. Apple’i CarPlay 2800 eurot, sinised pidurinihikud 1300 eurot, süsinikkiust aknapaled 5570 eurot ja klaasist katus – trummipõrin, palun – 12 850 eurot. Ha-ha-ha-ha-ha.

Ah et kuidas sellega sõita oli? Mitte nii erutav nagu arvata võiksite, kui aus olla. Mõistagi pole see oma 6,3-liitrise V12 mootoriga uimane. Ega lohakas – see on ju ometi Ferrari. Aga see pole eriline. See ei aja kuklakarvu püsti. Mitte kunagi. See isegi ei kõla eriti meloodiliselt.

See nüüd öeldud, möönan, et linnas on see ontlik ja vaikne – mitte nagu sinu taga tuututavad inimesed, kes on vihased, sest sa pead jälle tagurdama, kuna su auto on nii lai, et see ei mahu läbi mitte kuskilt. Kui ehk kõrb välja arvata.

Ära mõtle sellest kui autost

Loomulikult ma mõistan, et kui sa kuulud täie raha eest St Moritzi Europrügi liikmeskonda ja vajad Ferrarit, sest see on osa teie vormist, siis võib kihk GTC4Lussot osta olla märkimisväärne.

Sest sel on nelikvedu. Aga ma pole käinud üheski suusakuurortis, kuhu see ära mahuks. Võib-olla Aspenisse, aga sinna ka vaevu-vaevu.

Ja kui sa ei ela suusakuurortis, siis miks on sul vaja nelikvedu, mis töötab vaid kuuekilomeetrise tunnikiirusega lumel sõites. Polegi. Sa valid pigem kaheveolise V8 versiooni. Aga see on sama suur, nii et kokkuvõttes oled ikka nullis tagasi. Maailmas on vaid mõni koht, kus nii suur auto tõesti töötab. Dubai, Los Angeles ja ee…

Tõenäoliselt ei maksa sellest mõeldagi kui autost. Pigem nagu aiakujukesest, läbi aegade kõige ilusamast. Nii et mina hoiaksin lisade pealt kokku ning kulutaksin selle raha sellele vundamendi valamisele.

Jah, osta,

Ära osta seda superautona vaid näiteks aiakujukesena, kunstina. Sõiduomadustelt on palju paremaid autosid, välimuse poolest ilmselt mitte.

Ferrari GTC4Lusso V12