Jeremy Clarkson: Kuidas mu rannapuhkus ootamatult plahvatusohtlikuks muutus

Jah, osta,

see on tohutult võimas ja sujuv ning interjöör on lausa võrratu (aga ära kitsastele tänavatele sellega mine).

Jeremy Clarkson on ära. Nõnda peaks seisma selle lehekülje alumises servas. Sest ma olen ära. Ma olen Mallorcal*, istun vangi kombel oma villa hämaras söögitoas, vaatan aknast sisse pressivat päikest ja kuulan, kuidas lapsed basseini ääres hullavad, juureldes samas, miks paganama päralt pean mina hoopis seda kolumni kirjutama, ning peksan klahve tavalisest tigedamalt.

Puhkuseelu

Ma armastan suvepuhkuseid. Sest saan siis istuda hommikusöögilauas oma lastega, kellest on tänu tont teab millistele eelmise õhtu seiklustele saanud roheliste nägudega ahervared. Ja rõõmustada neid uute huvitavate herilasetapu meetodite leiutamisega.

Kõigil on selleks oma tehnika, ent eranditult on need õpitud mõnelt Korfu või Kreeta basseinipoisilt. “Neile ei meeldi sigaretisuits.” “Kõrbenud kohvioad hoiavad neid eemal.” Mul on parem taktika. Meelita nad peekonitaldrikuga kohale ja lase seejärel üle herilaste tapmiseks justkui loodud tööstusliku leegiheitjaga.

“Lapsed, vaadake!” kilkan erutunult. Aga ei midagi. Nad on liiga rohelised ja liiga parempoolsed, et loomajulmustele kaasa elada – ja seda isegi Hispaanias. Nende tähelepanu püüdmine on niikuinii tulutu, sest neid on haaranud kõigi teismeliste tüüpiline hommikusöögilauategevus – YouTube’ist Michael McIntyre’i videote vaatamine.

Hiljem, kui olen isegi Michaeli (väga naljaka) herilasevõtte ära vaadanud ja katnud end üleni kreemiga (välja arvatud väike laik kõhu all, mis kohe ära kõrbeb), libistan end basseiniveerel ettevaatlikult lamamistoolile, et naabervilla rahvas saaks just selsamal hetkel lükata kõlaritesse (muidugi kõvasti) Euroopa viimase megahiti. Sel suvel tundub see olevat miski, mil nimeks “Despacito”. Mis on parem kui “Who Let the Dogs Out?”, aga mitte eriti.

Siis tulevad trimmerid. Ja seejärel ilmub aednik lehepuhuriga. Ehkki on august ja kuskil pole ühtegi lehte, mida puhuda, ainult tohutud tolmupilved.

Hiljem lähed lõunale inimestega, kellega sa kodus iial ei läviks, aga kes nüüd on järsku su suurimad sõpsid, sest juhtuvad rentima villat mõne kilomeetri kaugusel. Ja sa naeratad, kui nad seletavad äärmise põhjalikkusega, kus see asub nagu see oleks mingitpidi oluline. Mallorcal arvutatakse kõiki vahemaid niikuinii selle järgi, kui kaugel sa asud restoranist, kus filmiti “Öist administraatorit”.

Ühesõnaga, klassikaline puhkusevärk. Võistlus selle üle, kel sõpradest on varrukast võtta kõige kohutavam odavlennukogemus. Või kes teab parimaid punnisügelust leevendavaid nippe. Rääkimata lõpututest kõnedest taksofirmasse, kust selgitatakse, et nende juht on meie majale lähimas võimalikus paigas – mis osutub kahe kilomeetri kaugusel asuva tapa-restorani parklaks, kus ta peesitab päikese käes ja palvetab, et me teda üles ei leiaks.

Nissani asemel Porsche

Transport on alati trikiga puhkuseküsimus. Sa rendid auto, mis tähendab, et pead veetma esimesed kuus puhkusepäeva lennujaamas, oodates, millal rendiputka tüdruk oma arvutis “Sõja ja rahu” kirjutamisega lõpuni jõuab. Ja siis ulatatakse sulle mingi asja võtmed, aga selle asjagi ei sõida sa kunagi niikuinii, sest selleks oled sa pidevalt liiga purjus.

Sel aastal anti mulle seitsmekohaline kaherattaveoga Nissan X-Trail, mis täis- või pisut-rohkem-kui-täis-lastis ei suutnud mingi väega meie villani viivast mäest üles ronida. Mul oli roolis kaks valikut: kas libistada esirattaid, mis tekitas kohutavat lärmi, või sidurit, mis tekitas kohutavat haisu.

See kõik selgitab, miks peksan seda sülearvutit ega ole puhkusel, ehkki olen ära. Nimelt sain kõne Sunday Timesi autokülgede toimetajalt, kes “ei” tähendust ilmselgelt ei hooma. “Ma olen puhkusel,” sõnasin, konkreetselt. “Jah,” vastas ta nagu poleks sõnagi kuulnud, “aga kas sa kirjutad kolumni, kui ma sulle auto organiseerin?”

Kiikasin üle heki sõidukõlbmatu X-Traili poole ja mõtlesin “Ah madis teda võtku”. Kaks päeva hiljem keeras meie maja ette mees Porsche Panamera Turboga, millega ta oli sõitnud kohale otse Stuttgardist. See oli sisuliselt sama auto, mida proovisin kodus paar kuud tagasi. Siis pidasin seda tohutult võimsaks ja sujuvaks ning selle interjööri lausa võrratuks. Ma pole meelt muutnud: Inglismaal sõidaksin selle autoga igapäevaselt hea meelega.

Sobib Inglismaale, aga mitte Mallorcale

Ometi pole see mu esimene valik siin päikesest pleekinud Mallorcal. Esiteks on see üsna lai. Õigupoolest nii lai, et meie villa sissesõiduteel jääb sel kohati mõlemast küljest puudu umbes poolteist sentimeetrit. See nõuab meeletut keskendumist, aga see on sisuliselt võimatu, sest kõik parkimissensorid ja kokkupõrke hoiatussüsteemid on viimase vindi peal ning salongis tekib tunne nagu oleksid “Hiina sündroomis” nähtud tuumajaamas. Kõike seda on mõistagi võimalik välja lülitada, ainult et mitte hetkel, kui üks ratas ripub üle kaljuserva, teise poole küljepeegel on poolteist sentimeetrit postist ja kaks tagaistmel olevat teismelist hädaldavad, et neil on paha. Olen sõitnud sellega nüüd neli päeva ja suutnud maksimumkiiruseks saavutada 10 km/h.

Eile sõitsime randa, kus filmiti “Öist administraatorit”, mis – ja ma tean, et see on paras eputamine – asub meie sissesõidutee otsas. See võttis peaaegu kaks tundi. Saabusin närvipuntrana ega saanud endale isegi ühte jahutavat joogikest lubada, sest pidin hiljem uuesti rooli istuma.

See oli isegi keerulisem, sest sattusime sappa Fordile, kus paistsid istuvat Hispaania Doobie Brothers’id. Kui keegi vastassuunast terendama hakkas, tabas neid igatahes tohutu rahu ja armastuse tung, mida oli parim välja näidata tagurdades. Mistap pidid nende sabas olnud kakssada autot tegema sama.

Mõne aja pärast võtsin appi signaali ja paar ebaviisakat žesti. Nad vastasid samaga, ilmudes oma suitsusest salongist seisukohaga, et sel teel on autoga keeruline sõita ka rahuajal, ent eriti keeruline, kui neid ründab Klingoni impeeriumi tähelaev.

Sel hetkel taipasin, et Porschele oli paigaldatud see üks ja ainumas asi, mis töötab kõikjal maailmas – Saksamaa numbrimärk. Mis tähendas, et kui pehme turbojõu kergel kaasabil vonklevast Fordist viimaks mööda pääsesime, kuulsime tolle kaasreisijat juhile pobisemas: “Malditos Alemanes!” (“Pagana sakslased” – tlk).

 

* Jeremy Clarkson kirjutas selle artikli enne, kui ta Mallorcal kopsupõletikuga haiglasse viidi.

Jah, osta,

see on tohutult võimas ja sujuv ning interjöör on lausa võrratu (aga ära kitsastele tänavatele sellega mine).

Porsche Panamera Turbo

Mootor3996 cm3, V8, turbo, bensiin
Võimsus542 hj
Pöördemoment770 Nm
Kiirendus0-100 km/h 3,8 sek
Tippkiirus305 km/h
Kütus/CO29,4 l/100 km (kombineeritud) / 214 g/km
Kaal1995 kg
Jeremy hinne4/5