Tegelikult osutus kõik topeltraskeks, sest Bugatti emafirma Volkswagen kulutab praegu iga sendi Dieselgate’i peale. Ent kõige kiuste on Bugatti uue asja valmis saanud. See maksab 2,5 miljonit, selle nimi on Chiron ja see on isegi kiirem kui Veyron. Selle elektrooniliselt piiratud tippkiirus on 420 km/h, mis tähendab, et sekundis läbib see 116 meetrit. Apache helikopterit teate? Chiron on kiirem.

Osaliselt on selles peaaegu uskumatus kiiruses süüdi kaheksaliitrine mootor. Sel on 16 W-kujuliselt paigutatud silindrit ja neli turbot. Tulemuseks on kordamist väärt 1479 hj. Jah, 1479 hj.

Ent sama oluline on kere ja kuidas see end madalamaks laseb ning ründenurka muudab, mida rohkem sa gaasi annad. Roolis pole sul sellest kõigest muidugi aimugi. Sest kogu su tähelepanu kulub tee jälgimisele ning peas aina kordamisele: “See on kuradi naeruväärne.”

Peapööritus pole siiani lakanud

Eelmisel nädalal sain ma Chironiga sõita – mitte lihtsalt paar tiiru ringrajal hoidja valvsa silma all, vaid terve tee St Tropez’st Šveitsi piirini ja sealt edasi Torinosse. Ma õppisin seda tundma ja peapööritus pole siiani lakanud. Seda kiirust ei ole võimalik isegi ette kujutada.

Keset Prantsuse magistraali sattusin ühtäkki võidusõidu epitsentrisse. Teate küll seda värki – noored mehed võtavad oma Audi R8-d ja Aston DB11 ja kumerad Oakley päikeseprillid ning viivad need losside ja ringradade tuurile. Nad sõitsid mu külje alla ja vajutasid gaasi lootuses, et võtan teha sama. Mõne aja pärast seda tõesti ka tegin. Ning tundsin isegi pool kilomeetrit neist eespool – kuhu jõudsin sisuliselt sekunditega -, kuidas poiste peenised uskumatusest ja häbist kokku tõmbusid.

Ühegi tavatootja auto ei kannata võrdlust Chironiga välja. McLareni P1 ei jõua ligilähedalegi. Sama hästi võiks võrrelda minu trummimänguoskusi Ginger Bakeri omadega.

Asi polegi ainult sirgel kätte saadud kiiruses, mis jätab hingetuks ja hirmunuks. See on ka tempos, millega Chiron kurvist välja tuleb. Vajuta U-kurvis esimese käigu peal jalg põhja ning iga viimnegi hobujõud ning džaul liigub vastu vaidlemata ning vaikides otse kiirendusse. See on koos G-jõuga lausa füüsiliselt tajutav – nägu nagu sulaks küljest. See on sõna otseses mõttes valus kiirus.

Ühes kohas on ka salanupp, mille olemasolust võiks politsei parem mitte teada. Nimelt hiilib seda vajutades kliimaseadme näidule hoopis sinu keskmine kiirus. Ma ei saanud sellelt pilku. Sest sinna kippus number 193. See on keskmine. Mägiteel (mis oli rahvale suletud, kui te just teadma peate). Nagu ütlesin: see on naeruväärne.

Hamster veeretaks selle mäest alla

Ent mitte keeruline. Oh, Richard Hammond suudaks selles kindlasti mäest alla veereda, kuid kõigi teiste jaoks on see lapsemäng. Selles pole tilkagi teatraalsust. Väljalase ei mürtsu ega paugu. Mootor ei kilju. Mitte miski ei riiva kõrva. Ja kõik, mida sa puudutad, on nahast või metallist. Välja arvatud märk. See on puhtast hõbedast.

Kui Rolls-Royce võtaks teha keskmootoriga superauto, oleks tulemus tõenäoliselt sellist olla. See pole iial ränk ega raju. See ei paterda isegi munakividel. Ja sel on pagasnik, kuhu mahub isegi… näiteks greip.

Chironi mugavuse ja luksuse miinus on see, et see ei käitu nagu keskmootoriga superauto. See ei vooga. Siin pole midagi õrna. See lausa viskub kurvist välja ning enne, kui arugi saad, pead juba järgmise jaoks pidurdama. Minek on staccato, mitte legato. Peamiselt seetõttu, et nii võimsas autos ei olegi sellist asja nagu sirge. See neelab need alla enne, kui jõuad neid märgatagi. Mis tähendab, et kuskil pole mahti pead puhata. Ei mingit rahu, üksnes action.

Enamik keskmootoriga superautosid tantsib. Chiron tantsib samuti, aga mitte valssi või tangot. Selles tundub nagu oleksid sattunud 1979. aastal pungiklubisse Sham 69 kuulama.

Nii et see pole auto tõsistele juhtidele. See on raskekaallane. Lausa vulkaaniline. McLaren P1 võiks võrrelda koolibriga ning imetleda selle vilkalt siia-sinna lendlemist. Chironi roolis tunned end aga kui Vesuuvi purse, mis tiivustatud laavast, kuumusest ja survest.

See ei näe isegi traditsioonilise keskmootoriga superauto moodi välja. See paistab oluline, riigimehelik. Mõne nurga alt – tagant eriti – lausa kole.

Ja ees on muidugi Bugattile nii omane kärss. See on, kuna selline on Bugatti traditsioon. Ja sul ei jää üle muud kui seda imetleda, sest säärase kiiruse saavutamiseks tuli ju iga aerodünaamikasse puutuv detail pulkadeks võtta ja uuesti ehitada.

Jätab F1-autod selja taha

Vaata, mis juhtub F1 autoga, kui see ühest oma väikesest tiivakesest ilma jääb. See kihutab otsekohe rajapiirdesse. Ja need autod võtavad haruharva välja 320 km/h. Bugatti on kiirem, mis tähendab, et säärase esiosa sobitamine pidi olema õudusunenägu, ent kuidagiviisi said insenerid sellega ikkagi hakkama.

Selline see auto ongi. Selle essents pole sõidumõnus. Ega esteetikas. See peitub lihtsas surelikus, kes vaatab loodust, keerab siis käised üles ja küsib: “Noh, kas kakleme?”

See auto ei vaidlusta füüsikaseadusi. See veristab nad. See on inseneritöö ime, sest nagu kõik teisedki inseneritöö imed solvab see jumalat.

Lisaks on see pinnuks silmas Friends of the Earth’ile, Greenpeace’ile ja kõigile teistele Jeremy Corbyni entusiastidele, kes käsivad meil oma mänguasjad ära panna ja vastutustundlikumalt elama hakata.

Me peame armastama Chironit ka selle eest ning aplodeerima Volkswagenile julguse eest öelda: “Veel mitte, habemik.”

©Jeremy Clarkson/The Sunday Times, London

Jah, osta,

sest see on inseneritöö ime, sest nagu kõik teisedki inseneritöö imed solvab see jumalat.

Bugatti Chiron