Sees on olukord etem. Õhuavad meenutavad kosmoselaeva päikesepurje ja minu testitud versioonil oli ka hiiglaslik lameekraan TV, mis ütleb sulle, kus sa asud, kuhu lähed ja kui kiiresti sinna jõuad. Nagu sedagi, kui palju kütust paagis on, ning absoluutselt kõike muud.
Ning jah, see lubab sul valida interjööri valguse värvi. Valisin lilla. Ehkki see ei sobinud mitte üks põrm täpselt platsentakarva sisustusega. Juhitavus? Sõbral, kes mind sellega lennujaamast üles pidi korjama, oli öelda nii mõndagi.
Maandudes avastasin tänu Find My Friend äpile sõbra endiselt Chelseast, nii et haarasin telefoni, et küsida, miks see küll nii on. Järgnes ohtralt vandesõnu, ent asja tuum kõlas: “Kuidas see mootor tööle käib?” Kui olin selgitanud, et rooli taga on peidus nupp, järgnes uus kõne sisuga: “Kus on see pagana käigukang?” Pidin selgitama, et see turritab välja käigukastist ja näeb välja nagu tavalise auto kojamees.
See ei käivitu ega võta kohalt nagu tavaline auto. Ja see, tuleb välja, ongi E-klassi kupee leivanumber. Sest ega normaalsus naase ka edasi sõites. Sul on üheksaastmeline käigukast, kuid sa ei pane tähele, kuidas see lakkamatult hambast hambasse hüppab ja mootori võimsuse sinna nurka suunab, mis seda parasjagu vastu suudab võtta.
Ah, ja mootor. Kolmeliitriline V6 pakub sadu hobujõude ning mäekõrgust pöördemomenti. Ent ometi ei tee see piuksugi. Milline väljakutse nuputada Mercedesele täitsa uus vaimukus! See on nagu trapistide ordu munk, kes on surnud toas, mis maast laeni villaga üle löödud. Ainult vaiksem.
Häda on selles, et kui lõpuks oma odavat lameekraani vaatad, märkad sa seal 210 km/h. Mis on seadusevastane.