Niisiis helistasin Lamborghinisse, kust teatati, et kuna tegu on eeltootmises oleva autoga, polnud selle telemeetria korralikult paigaldatud. Nii et sõitsin esindusse, kus see ühendati arvutiga ja teatati, et nüüd on piiksumisega ühel pool.

Mis siis nüüd?!

Piiks, teatas see tagasiteel kontorisse. Haarasin prillid, et tuvastada, mis siis seekord viltu on. Ja kui uskuda väikest teadet videomängutoa mõõtu armatuurlaual, ei töötanud nüüd miski, mil nimeks MMI. Akronüümide osas oli see masin hullem kui briti sõjavägi.

Aga kuna MMI – mis lõpuks osutus multimeedia liideseks – rikkiminek ei takistanud mul kuidagi edasi liikumast ja piiksunud oli see vaid ka korra, eeldasin, et jään ellu.
Pärastlõunal võtsin suuna maale. Jõudnud M25 peale, piiksus auto taas.

Haarasin taas prillid, et lugeda järgmist teadaannet, mis seekord käskis mul mootori välja lülitada ja õlitaset kontrollida. Kell oli kuus õhtul, olin M25 peal ja tõsises vihmasajus, nii et eeldasin, et seegi kannatab järgmise hoolduseni.

Rambi peale keerates hoiatustuli kustus. See oli ilmselgelt jõudnud otsusele, et küllap on mootoris siiski piisavalt õli, nii et vajutasin gaasi, et kuulda 10 minuti pärast uut piiksu, mis raporteeris, et õlitase on madal ja et peaksin peatuma.

Mida ma ei teinud. Olin liiga hõivatud rikkis GPSi parandamisega ja liikluse kohta info hankimisega. See süsteem ei töötanud samuti. Ja siis kadus õlituluke taas. Ning kõik oli korras. Ainult et polnud.

Sest olin jõudnud hakata huvi tundma, kus asub kojameeste kang. Rumala peaga on Lamborghini võtnud eeskuju Ferrarilt ja pannud selle roolirattale, kus asuvad ka kõik ülejäänud kuradi lülitid. Nii et iga kord, kui soovid panna tööle kojamehed, lõpetad sa, raadios Classic FM-i ning vasak suunatuli plinkimas.

Sellist heli polnud ma varem kuulnud

Asi läheb hullemaks maale jõudes, sest seal läheb vaja täistulesid. Seega vajutad nuppu ning kui selle lahti lased, tuled kustuvad. Vajutad siis uuesti, aga kuna keerad parasjagu ümber nurga, oled nüüd taas kojamehed tööle pannud.

Meeleheites soperdasin parema põlve juures olevate kangidega kuni lõpuks tuled kustusid. Nii et sõitsin 80 km/h, väljas sadas, oli pime ja ei tuled ega kojamehed töötanud.
Kohe pärast kõigi nende probleemide ära lahendamist – vandumise teel – jõudsin sappa Audile, mida juhtis peatugi (ehkki kõrvadega!) kiirusel 55 km/h.

Mul oli hädasti vaja kella seitsmeks koju jõuda, nii et lükkasin Huracani Corsa või siis Race režiimile, mis muutis armatuuri üheks suureks tahhomeetriks, ja jõudnud lühikesele sirgele, surusin jala sirgu.

Sellist heli polnud ma enne kuulnud. Ilmselgelt oli mootor viimaks otsustanud, et õli on siiski liiga vähe, ning võtnud nõuks plahvatada. Paanikas hülgasin kõik möödasõidu plaanid ja tõstsin jala gaasilt. Aga siis taipasin, et ei – selline Huricani hääl ongi, kui seda veidi kepiga togida.

Viimaks õnnestus mul Audist siiski mööda sõita, kuid siis oli juba hilja. Kell oli kaugelt üle seitsme ja The Archers (brittide eakaim raadioseebikas – tõlkija) peal. Aga Lambos oli see okei, sest see möirgas nii, et midagi muud ei kuule sa niikuinii. Enam kunagi.

See algab nagu pneumopuur, aga kui oled jala põrandast läbi vajutanud, kõlab see nagu täiest kõrist nutvad beebid, plahvatavad kodukootud lõhkekehad, Krakatoa, Grateful Dead, kosmoserakett, valge müra, viimasel vindil V10 Vormel-1 autod, terve F-15 Eagles’ite eskadron, mõned lõvid, jahimeeste pidu ja sõda. Kõik sinu autos. Korraga.

Kärsaga lapik apelsin

Imekombel pole see suur auto. Jah, tagant on see kaunistatud imelike spoileritega ja eest kärsaga. Ja kokkuvõttes nägi mu testmasin välja nagu lapik apelsin. Aga suur see pole. Mis muudab selle hääle kergelt naeruväärseks.

Paraku läks nii, et kasutades seda häält oma koduteel The Archersi summutamiseks, armusin sügavalt ja südamest. See on võrratu auto. Vaimustav auto. Puhas pärl. Lambo väitel on nad leiutanud uue mooduse süsinikkiu tootmiseks, mistap saab sellest teha ka keerukaid osi, ja seetõttu on Performante oodatust kergem. See ei ole. Oma 1,4 tonniga on see endiselt paras paksmagu.

Sel on ka kohmakas nelivedu ja 5,2-liitrine V10 (viimane oma liigist, olen üsna kindel) on laias laastus sama, mis standardautol. Miskipärast on see aga ometi idiootselt kiire. Sirgel jätab see Ferrari 458 koolnuna maha. Ja Nürburgringil on see kiirem kui ükskõik milline miljonieurone hüperauto.

Sa ei usu – isegi vähesed seda oma silmaga näinud testisõitjad uskusid -, aga see tegi ringi 6 minuti ja 52 sekundiga.

Ja see pole mitte ainult kiire. See on põnev. See võib teha universumi moodustumise häält ja suruda su pea kõvasti vastu tuge, aga ometi samal ajal õrnalt su käekarvu paitada. See möirgab ja nurrub samal ajal. See on nagu Itaalia tomat – väike ja värviline ja nii maitset täis, et su silmad lähevad nina peal krilli.

Jah, see on ka tüütu. Minu käes olnud mudel oli konkurentsitult ärritavaim masin, mille roolis iial istunud olen, aga seegi on osa võlust. See annab autole inimlikkuse. Lausa hinge. Ja just see muudab hea auto suurepäraseks autoks.

©Jeremy Clarkson/The Sunday Times, London

Jah, osta,

sest see on konkurentsitult ärritavaim masin, mille roolis iial istunud olen, aga seegi on osa võlust. See annab autole inimlikkuse.

Lamborghini Huracan Performantele