Oleksin pidanud ööseks Londonisse sõitma. Kõik hoiatasid, et just minu Cotswoldi mäenukil asuv majake langeb esimesena “põrgulikult jäise tapjatormi” ohvriks. Aga mina ütlesin “Päh!” ja ignoreerisin neid.

See oli viga, sest ärgates oli mu sissesõidutee pooleteisemeetrise lumekihi all. Nii et pakkides ühe käega, võtsin teisega paanilise kõne oma talunikule, et küsida, kas ta saaks selle oma traktoriga puhtaks lükata.

“Pole eriti mõtet,” ütles ta oma rõõmsal talumehe toonil, “sest isegi kui jõuad külla, ei pääse sa sealt edasi.” See oli väljakutse. Nii et läksin käivitama oma usaldusväärset 11-aastast Range Roverit. Mis otsustas, et ta pole suurem asi lumme mattunud kaldtee fänn ning käis välja elektririkke. See tõmbas off-road’imisele kriipsu peale, ainus variant oli liuelda.

Spetsiaalsest armeemasinast oli samuti vähe kasu

Mu pruut märkis, et meil on ju ka Supercat – kuueveoline paksurehviline armeemasin, mis loodud sõjatandril kinni jäänud Snatch Land Rovereid ära tooma. “See veab meid välja,” ütles ta.

Tõsi. See naeraks tormimonsterile näkku, aga isegi kui jõuaksime Cotswoldi, siis mis edasi? Sel pole ei katust ega numbrimärki ega vedrustust, nii et näiteks M40 peal oleks see kasutu. Vähemalt mitte 200 miinuskraadi juures, mis Mail Online’i sõnul parasjagu väljas valitsesid.

Õnneks oli mul tol nädalal laenuks võetud Citroen. Õnnetuseks oli see miski, mil nimeks Aircross ja mis on mini off-road MPV umbes nagu Seat Arona, Kia Stonic, Hyundai Kona ja pool tosinat samasugust, mille ostmisele eelistaksid kiiret surma.

Et sellest õudusemerest silma paista, on Citroenil oranžid uksekaared, jõulised põhjakaitsmed ja karmi olekuga kaarelaiendid, aga kõik need tunduvad nagu Theresa May kingad. Väljapaistvad küll, aga ära ei peta kedagi.

Nendesse hangedesse oleks Hammond uppunud

Vähemalt mitte mind, sest Aircrossi naha all on see ennekõike siiski Opel. Ja kas sa seda soovidki – Theresa May kingades Opelit, mis ehitati valmis Hispaanias? Mina ka mitte.

Päris kindlasti ei soovinud ma seda tol lumisel hommikul, kui monster muutus Emmaks ja hanged olid nii sügavad, et Richard Hammond võinuks neisse uppuda. Sest kui see väike Citroen näebki välja nii nagu sel oleks nelivedu, sel pole.

Võimsustki nappis, sest selle 1,2-liitrine kolmesilindriline mootor on loodud pigem Pariisis maksude vältimiseks, mitte täislastis lumetormi trotsimiseks. Jah, tänu kergele turbole pressib see välja 128 hj, mis on küll rohkem kui nii pisikesest mootorist oodata oskaks, aga ometi vähe.

Paraku polnud meil alternatiivi. Nii et laadisime kohvrid peale, näppisime pisut veojõusüsteemi, mis tõenäoliselt oli lisatud vaid ostjate veenmiseks, et see väike eurosaast võiks töötada ka paikades, kuhu see iial ei satu, ning asusime teele.

Tee asemel sõitsime põllul

Kuna tee külla ei tulnud kõne allagi, otsustasin põllu kasuks. Oletasin, et suurem osa hangedes olevast lumest oli pärit sealt, mistap pidid põllud ise olema paljad. Samuti oletasin, et kuna väljas on külm ja suur osa sellest maanurgast niigi karge, ei kisu miski Citroeni rappa.

Ja uskumatu küll – eriti arvestades, et kumbki oletus püsis vaid lootuse õrnadel jalgadel -, aga Aircross liikus vapralt edasi, hüpeldes üle monokroomse jäise maastiku nagu Scott üle Antarktika. Tema muidugi suri. Sestap olime valmis kõige hullemaks, kandes villaseid mantleid, salle, paksu tallaga kingi ja sooja aluspesu.

Peagi jõudsime teele, mis oli maetud veel suurema lumekihi alla. Järgmisel kordus sama häda. Ent lõpuks ilmusime läbi heki külasse, mis laius me silme all nagu stseen mõnest maailmalõpufilmist, ainult vaiksem. Kõik olid võtnud Mail Online’i soovitusi tõe pähe ja püsinud perega kodus, oodates surma külma käe lähenemist.

Traktorivaenajad palusid neid nüüd appi

Ent külla ida poolt suubuv tee oli vähemalt hangevaba, nii et võtsime suuna sinna ning jõudsime õige pea järgmisesse külla ning siis, oh hõiska ja õnnista, peateeni. Mis oli blokeeritud.

Üks BMW – kuulsusrikkalt üks halvemaid lumemasinaid – oli üritanud ronida künka tippu ning selles äpardunud. Mis omakorda oli meelitanud kohale off-road’i entusiastid, kes tegid nüüd seal mehelikke tegusid köitega.

Päris amüsantne oli vaadata, kuidas naised, kes muidu vinguvad terve aasta Chelsea traktorite kallal, anusid nüüd neidsamu masinaid appi.

Citroeni üle võtsid naerda kõik, et alles seejärel meid informeerida, et isegi kui BMW vabaks pääseks, oli selle taga kinni üks rekka, mistõttu oli möödapääs võimatu.

Proovisime teist teed, kuid seal liugles ees teehooldusmasin. Omavalitsus püüdis anda endast parimat ja ma hindan seda. Ent see oli surnult sündinud üritus. Ning nii nagu möödusid minutid minu armatuurikellal, tundus minust mööda libisevat ka mu puhkus. Chipping Norton oli maailmast ära lõigatud.

Citroen läbis tee, mis väidetavalt oli läbimatu

Oli vaid üks võimalus: liikuda veel suurema ringiga mööda väikest kõrvalteed. Lootus oli õhkõrn niigi ning seda ei suurendanud ka üks mind vahepeal peatanud off-road-i entusiast, kelle sõnul oli tee läbimatu. Aga ta ei arvestanud väikese Citroeniga, mis tingimustes, millele vandusid alla isegi metrooliinid, pääses läbi.

Hädasid sel küll jagus. Kojamehed tegid koletut lärmi, suunatuled tiksusid liiga valjusti ja stop-start funktsiooni polnud võimalik välja lülitada, ilma et oleksid pidanud jõudma otsapidi ühte kontrollpaneeli alamenüüsse.

Aga sellele ja kõigile muudele asjale nuppude paigaldamata jätmisega on Citroen hoidnud kokku nii mõnegi sendi, mis peegeldub ka kliendi kukrus. Kui soovid kehva väikest linna MPV-d, on Aircross igatahes hea tehing.

Hea auto kolmel päeval aastas

Ja ehkki ülejäärnud 362 päeval aastas häirib sind selle juures nii mõnigi asi, käitub see eeskujult neil kolmel, kus tuiskab. See on pika puuga parim off-road auto, millega olen sõitnud.

Aga kuna ma seda kohe kuidagi eeldada ei osanud, jõudsin Šeišellidele, seljas tviidmantel. Piirivalvur pidas mind hullumeelseks.

Ei, ära osta,

Väga hea hinnaga kehv mahtuniversaal. Aircross osutus küll parimaks off-road autoks, millega eales sõitnud olen, aga seda läheb vaja kolmel päeval aastas.

Citroen C3 AirCross