Lootsin, et Audi paneb sellele 394 hj viiesilindrilise TT RS mootori, sest siis oleksid saanud kõik kunagi nn bensiiniajastule tagasi vaatavad ajaloolased kirjeldada seda kui ühte tolle aja suurkuju.
Aga Audi läks topeltturbo 2,9-liitrise V6 teed. Mis annab 444 hj. Ja pöördemomendiks 600. Seda on seda tüüpi auto jaoks palju.
Aga paljad faktid nullist sajani 3,9 sekundiga kiirendamisest ja 249 k/h tippkiirusest (või 280 km/h, kui valid Dynamic variandi) räägivad vaid pool lugu. Teiseks pooleks pead sa istuma rooli ja laskma kõneleda autol endal. Ja oh, kus siis levib üle su näo naeratus. Alguses õigupoolest mitte. Alguses näed sa välja nagu su kööki oleks just jalutanud lõvi, sest jumal, kui kiiresti see kohalt võtab. Ma tunnistasin kord hetke, kui politseihobusele lükati tagumikku sinepiga kaetud hot dog. Audi võttis kohalt sama kiiresti.
Muidugi on mõned eelmisedki Audid sirgel teel kiired olnud. Aga see oli ka kõik, mida nad suutsid – olla kiired sirgel. Sina istud, väntad aina rooli ja karjud “Pööra, vana jobu, pööra!”, aga ei midagi. Rasket nina ja nelivedu oli keeruline ümber veenda.
RS 5 on teisest puust. Sel on kiskja nina ja vilgas saba – täpselt see, mida entusiastlikul juhil vaja. Ahjaa, ning ehkki käes püsib ta kindlalt, laseb ta end erinevalt vanadest Audidest ikkagi pisut ümber rääkida. See, võite mind usaldada, on korralikult läbi mõeldud, hästi ehitatud ja täitsa hea hinnaga auto.
See on ka nägus. Velgi võiks näidata Tate Modernis, tagumised küljeaknad on kummardus Nissan GT-R’ile – täitsa võrreldavad masinad, kusjuures – ja kaheukselise kupee kohta on ruumigi omajagu.