Olgem ausad – Lexus on enamasti igav auto. Selline veidi liiga steriilne. Aga heas mõttes. Soetavad endale seda marki sõiduki need, kes tahavad seda, et ükski autoga seotud teema ei tekitaks neile mitte kunagi mitte mingit stressi. Et teenindused-hooldused mööduksid ilma vererõhu tõusuta nin auto salong kujutaks endast pehmet ja vaikset kookonit – tükikest samast stressivabast reaalsusest. Kõik peab olema soe, sõbralik ja ettearvatav. Nagu laupäevased pannkoogid vanaema juures või Õnne 13. Sellel samal põhjusel pole Lexus ilmselt kunagi eriti suutnud veidi suuremat autosõpra köita, sest viimane tahab kirge, seiklusi ja hullumeelsust – omadusi, mille Lexus on otsustanud oma toodangust välistada. Ma kahtlustan, et meelega.
Või kas ikka on? Aeg-ajalt käivad ka Lexuse brändi kontekstis läbi justkui mingid väiksed hullumeelsed välgatused. Otsustaval hetkel luuakse maailma parimate hulka trüginud superauto LFA või pannakse täht „F“ sinna, kus teistel on „M“ või „RS.“ Aga need üksikud sähvatused jäävad üldise täiusliku keskpärasuse varju ning vahetevahel satub hulka suisa täielikke äpardusi, nagu Lexus RC, mis tegi ühe suurima võimaliku kuriteo, mida auto teha saab – näeb väga kiire välja, kuid tegelikkuses ei ole seda mitte.
Esimene Lexus, mis on lahe
Seda üllatavam on see, et nüüd on summutatud sähvatuse asemel tulnud Lexuselt ka korralik kärakas – vabalthingava (!!!) V8-ga sportlik lukskupee. On ju tegemist millegagi, mille laadsed on moest justkui vägagi ära minemas, kuid mille suhtes ükski tulihingeline autosõber ükskõikseks ei saa jääda. Lexus on otsustanud täita tühimiku, mis on jäänud Jaguar XK-st ja BMW 6-seeriast ning näidata, et nad ikkagi tahavad „suurte poiste“ liivakastis mängida. LC 500 on esimene Lexus millel on asja plakatina varateismelise poisi toa seinale; esimene (esinduses olemas olev) Lexus, mis on ilus, äge ja cool ning esimene Lexus, mille kohta allakirjutanu peab tunnistama, et ta tahaks seda ka endale. Miks? Sest see, suslik, sõidab nii hästi. Loomulikult võiks sellise kujuga autolt oodata paremat kiirendust (4,7s), kuid see on ka ainus häiriv faktor sõiduomaduste juures. Kõik on terav ja konkreetne, kuid ei tee mugavuses liiga suuri järeleandmisi. Auto, mis tahab, et temaga võetaks ette sõite ka siis, kui seda otseselt vaja ei ole. Ilmselt leiab kiirenduse probleem tulevikus lahenduse, kui LC-st tehakse F-versioon. Iseasi, kas juba praegu juukseid tõstva hinnasildiga LC F-versioon kuidagi konkurentsis püsib…
Meelelahutussüsteem häirib sõidukogemust
Ainus LC tõeline häda on Lexuse meelelahutussüsteem, mis ilmselgelt on premium-markide hulgas kõige kohutavama kasutajakogemusega. Trackpad nõuab selget tähelepanu ning selle intuitiivsus jätab soovida määral, mis välistab selle, et tihti kasutatavaid funktsioone saaks kuidagigi kasutada ilma pilku ekraanile pööramata. Kui konkurendid on suutnud aastatega jõuda välja sinna, et mõnda asja on võimalik kasutada ka autoga sõites, siis Lexuse puhul see kindlasti nii ei ole. Ka ummikus istudes nõuab süsteem jäägitut tähelepanu. Lisaks on näiteks navigatsiooniseadme kaardi värvivalik selline, mille kohta ütleks soomlane „siitä tulee helposti pahoinvoivaksi“*. Puudu oli ka Apple CarPlay, mida küll järgmiseks aastaks lubatakse. Üldiselt kuuekohalise hinnasildiga autode ostjaskond Androidi ei kasuta, onju?
